By: Aadu Must

17. juuli 2011

Aadu Must: normaalne mees on Eesti rahvuslik rikkus

Pilt: Internet

Mulle meeldivad naised – ilusad, armsad, hoolitsevad. Eriti oma naine. Usun, et igal normaalsel mehel tekkib naiste peale mõeldes soov neid kaitsta, nende eest hoolitseda. Aga kuidas?

Aga see on ju elementaarne! Selleks, et meie naised oleksid armastatud ja kaitstud, tuleb hoida ... mehi.

Räägitagu mis tahes, aga üle-möödunud sajandi eesti külas, eriti võrreldes muu maailmaga, oli meeste-naiste õiguste-kohustuste vahel üsna hea tasakaal. Kui soovite, siis valitses eesti talus peremehe ja perenaise kaksikvõim. Peremees oli agronoom, kes valitses põldu ja sulast, naine zooinsener, kelle valitseda oli kari, kodune majapidamine ja teenijatüdrukud. Teenijarahvas muidugi siis, kui oma peres piisavalt tööjõudu polnud.

Kogu ühiskond, meeste-naiste suhted sealhulgas, on alati siis valusalt kiiva kiskunud, kui meestega midagi väga halba juhtus. 18. sajandi lõpus hakkas Vene riik Eesti alalt nekruteid võtma. Mehed läksid “kroonusse” 25 aastaks. Oma kodukülale olid nad kadunud. Napoleoni sõdades tapeti palju mehi. Prantslased räägivad, et nende rahva keskmine pikkus oli tollal paar sentimeetrit lühemaks jäänud. Ei, mitte selle tõttu, et neil nii lühikest kasvu keiser oli. Hoopis selle pärast, et pikad ilusad poisid võeti väkke ja langesid tapluste tallermaal. Tõugu viisid edasi koju jäänud närbimad mehed.

Aga Eestis? Olgu öeldud, et ega Vene riik ainult prantslastega veriseid heitlusi pidanud. Sõditi ka rootslastega, türklastega, Iraaniga, Poola ja Ungari ülestõusnutega. Kõigi nende sõdade lahingutandritele viidi kangelassurma surema, ikka tsaari auks ja kuulsuseks, Eestist võetud nekrutid. Jõukad ehk jaksasid poja kroonust vabaks osta – sama raha eest ostis kroonu Siberist kaks vabatahtlikku asemele. Ja mõned mehed said nekrutipüüdjate eest pakku, hakkasid kargajateks, metsavendadeks.

Aga mis on sellel pistmist kiivas ühiskonna ja naiste kaitsmisega? On ikka. Just sellest räägib rahvalaul:

Miks on norgus meie neiud? 
Norgus meie neiud mielad?
Sest on viidud viksid poisid 
Viksid viidud Venemaale
Vene kroonu valli peale
Järele jäänud jänderikud
Rikaste raha lugejad
Voodi alla pugejad...

Just sellest ajast suureneb eesti külas hullu moodi vallaslaste arv. Päris isasid ju lihtsalt ei jätkunud! Need lapsed kasvasid ilma isata. Vahel ei kasvanud ka – suurenes lapsetappude arv. Ja isata laste suremus oli kõrgem.

1989. a olin esimest korda Rootsis. Suurest uudistamisest väsinud, jalad tuld täis, jäin kõnnitee äärsele pingile istuma ja jätkasin Maailma tundmaõppimist. Esmalt märkasin, et ilusaid tüdrukuid pole neil midagi rohkem kui meil. Aga midagi ikka oli hoopis teistmoodi. Mis see oli? Lõpuks taipasin – need olid soliidsed vanapaarid. Üks, teine, ... kolmekümne kuues! Soliidsed, väärikad, tihti käsikäes. Või vanaproua oma härra käevangus. Meil Eestis midagi sellist küll kusagil ei näinud! Vanaprouasid ikka nägi, aga mitte vanapaare! Aga mis seal imestada – meil olid sama vanad mehed sõjas või või laagrites tapetud.

Naised jäid üksi. Pidid üksi lapsi kasvatama. Neid ülistati ka, sest mõnest neist sai tubli traktorist. Aga just siis, vaatamata sellele, et ajalehes väideti vastupidist, langes naiste seisund ühiskonnas madalamale kui kunagi varem. Ja mehed said oma aja kohta head palka, aga naised reeglina hoopis vähe. Kogu selle defitsiidimajanduse süsteemis oli suurimaks defitsiidiks normaalne, korralik, kaine mees. Nõudlus määrab hinna. Just selle pärast tõusid abieluturul kõrgesse hinda kõik, kel püksid jalas. Mees võis laaberdada, liiderdada ja looderdada – ikka oli hinnas! Meeste kvaliteet käis alla, sest defitsiidi tingimustes oli nõudlust küllaga. Aga see on ju haige ühiskond!

Millegipärast juba on nii, et mehed on püüdlikult tähelepanelikud, hoolivad, abivalmid, armastavad, normaalsed, oma naise ja perekonna töelised toitjad ja kaitsjad ikka siis, kui daamide käe ja südame võitmine eeldab tõsist konkurentsivõitlust. Ehk teisisõnu – ainult siis, kui mehi on piisavalt palju, on naised hoitud ja hinnatud, ühiskond aga terve ja tasakaalus.

1989. a Rootsi vanapaare imetledes uskusin, et 15 aasta pärast on meie tänavatel ja parkides samuti palju soliidseid vanapaare. Aeg läheb edasi, peale kasvab põlvkond, kuhu kuuluvad mehed ei ole sõdades ja laagrites maha tapetud ning õnnelik tasakaal tuleb ka meie õuele!

Aga võta näpust – ei tulnud. Täna surevad eesti mehed liigjoomisse (harvem liigsöömisse), töötavad ennast surnuks või sõidavad sandiks, hääbuvad haigustes ja kustuvad tõbedes. Pole siin vaja ei suuri sõdu ega võõraid vangilaagreid – oma meeste tapmisega saame ka õnnelikul iseseisvusajal seni liigagi hästi hakkama.

Kas Eesti ühiskond ei saagi sellest õnnetust nõiaringist välja? Ehk ikka saame, aga ainult siis, kui me hoiame mehi. Mehed vajavad hoolitsust, tohterdamist. Korralikku palka ka. Aeg on teha lõpp lollile legendile, nagu oleks meie madalad palgad majandusedu ja konkurentsivõime vundament. See, et mehed inimväärse palga saamiseks jätkuvalt mitmel töökohal rassivad, on rahva füüsilisele ja vaimsele tervisele ja kaudselt, nagu öeldud, ka moraalile väga ohtlik.