By: Agu Laius

27. august 2011

Agu Laius: eesti mees on surutud väärtusvaeguse mudelisse

Agu Laius

Pilt: osale.ee

Edu Eestis on võrdsustatud isiku raha ja rikkusega ning oleme kuulutamas seda riiklikuks eesmärgiks.

Mees on mees, kui toimetab seal, kus liigub raha. Edu tuleb turul, olgu valgel, hallil või mustal. Väikese osa isikute väärtusskaalale allutatakse kogu ühiskond. Ühiskonna elujõuks olulised moraalsed väärtused on tõrjutud tahaplaanile.

Mees peab olema edukaim edukate hulgas. Selleks peab ta tegutsema äris, poliitikas või ajakirjanduses, parim, kui mingil määral neis kõigis. Ikka nii, et materiaalne edu välja paistaks ning enda kõrgus ja teiste madalus nähtaval oleksid. Elame jätkuvalt patriarhaalse elukorralduse tingimustes. Raha teeb arvamusliidriks, raha annab võimu. Võim annab võimu teha raha. Mehed istuvad Riigikogus, volikogudes. Paljud selleks, et olla rahale lähemal.

Edu on konkurents, sageli halastamatu konkurents. See on väljapoole suunatud tegevus, millel ei ole pistmist meie rahuloluga oma eluga. Pigem vastupidi – oma rahulolematust püüame mahendada teistele ära tehes ja ära pannes. Kõike seda võimendab meedia.

Edu tähendab pidevat võistlust, teistest üleoleku tõestamist. Edukuse mõõtkavaks on raha. Sellisena on edu võrreldav ja mõõdetav. Mõõtkava omakorda määrab edu tähenduse. Sellist väärtusskaalat kinnistatakse kõikvõimalike TOP-ide koostamisega. Tulemuse poole püüeldakse sageli vahendeid valimata.

Rahaedu – maksimumi saavutamine – on ühekülgne ja ohtlik eesmärk. Sageli saavutatav tervise hinnaga. Igal ajahetkel võitlus. Sellisel edul on kallis hind. Nii põletakse kiiresti läbi ja see kajastub ennekõike tervises. Eduka mehe tervist eirav käitumine on seadnud ohtu ühiskonna jätkusuutlikkuse. Väärikus ja vaimsus ning püüdlus elada sisukalt on taandatud tagaplaanile. Elu viimasel veerandil tagasi vaadates vaevalt tuntakse rahuldust keskendumisest sellisele edutaotlusele. Eriti, kui ollakse jäänud üksi.

Ühiskonnas on väärtusvaegus - igapäevaelu praktika on nihestanud meie väärtushinnangud. Toimiv väärtusskaala soosib korruptsiooni. Edu tagaajamine nõuab sammumist riski piiril, sageli konkurendiga võrreldes sammu-paar piirile lähemal, isegi üle piiri käimist õgvendades moraalinormid olematuks. Sellist väärtusskaalat tsementeeritakse seaduste kaudu. Seaduste mõte ja eetilised põhimõtted ahendatakse JOKK-ini. Kogu elu on kommertsialiseeritud ja politiseeritud.

Toimiva väärtusskaala alusel oleme viinud ühiskonna tasakaalust välja. Ülesehitatud eduühiskonna äärealadel hariduses, kultuuris, sotsiaalvaldkonnas, kodanikuühendustes tegutsevad ja ühiskonna turvalisuse eest seisvad mehed ei mahu kuidagi kehtivasse eduskaalasse. Kuulutame - nad jäägugi oma liistude juurde!

Pealesurutud väärtusskaala sunnib mehe olema sõltumatu. Suhted põhinevad rahal. See viib lähedusest hoidumiseni. Edu on purustanud perekonnad. Purunenud pereelu rohkendab halba tervisekäitumist.

Solidaarsusse ja sidususse kui euroopaliku väärtusskaala alustesse suhtume üleolevalt, sest need ei mahu meie rahaedu kitsastesse raamidesse ning oleme valmis kuulutama need illusioonideks. Me ei teadvusta, et ühiskond lakkab toimimast, kui enamuse huvid ja vajadused jäävad nende endi mureks.

Sidusust ja solidaarsust taotlev ühiskond tähendab tasakaalu ja välistab enesehävitajaliku ülemäärase konkurentsi. Ka Eesti peab väljuma väärtuste vaakumist. Eesti mees on vaja sellest oravarattast välja aidata. Eesti mees vajab abi, vajab tasakaalustajat. Seda abi ja tasakaalu suudavad anda naised. Seda nii äris kui ka poliitikas. Naise roll peab neis sfäärides kasvama. Mees muudab ühiskonna hierarhiliseks ja killustatuks, naine sidusaks ja kooshoidvaks. Kas ühiskonna tervis võimaldab selle kursimuutuse ise ette võtta või vajame kirurgilist – kvoote rakendavat sekkumist? Kindlasti on aga aeg küps IV Rahvusliku Kasvatuse Kongressiks.