By: Alan Adojaan

20. märts 2011

Alan Adojaan: elu maal saja aasta pärast

Alan Adojaan

Pilt: mees.eu

Kas saja aasta pärast kontrollivad maailma naised? Kas mehed on muutumas vaid soojätkamise ja materiaalse kütuse puurkaevudeks?

Sellised küsimused viskavad üha tihedamini pähe, vaadates, kuidas mehed ja naised vallutavad järjest enam teineteise ürgseid rolle. 

Soorollid on muutumas ja see pole mitte 90ndate seksuaalrevolutsiooni järelkaja ega ka 60ndate-70ndate jõulise feminismi järellainetused. Arvan, et muutunud on mehe ja naise omavahelised suhteskeemid, nende rollimudelid ühiskonnas ja üldine aktiivsus mitmesugustel elurinnetel. 

Simone de Beauvoir, Prantsuse filosoof ja sotsialist, on oma raamatus “Teine sugupool” defineerinud naist kui igavest Teist – öeldes, et “naiseks ei sünnita, naiseks saadakse”. Ehk siis – naise surub oma rolli esiteks ühiskond ja kandev ideoloogia, teiseks fakt, et meie liigi säilimisega on naine seotud oluliselt suurema aja- ja energiakuluga, mille kõrvalt ühiskonna ja töö jaoks jääb lihtsalt vähem aega. Kolmandana, ent mitte vähemtähtsana kulub naisel aeg ja raha ka oma välimuse (naiselikkuse kapital!) eest hoolitsemiseks, ilma milleta jääks tema naisjõud nõrgaks. 

De Beauvoiri teooria kohaselt peaks sellest ringist välja rabelemiseks iga endast lugupidav naine käima tööl, et tunda end oma elu määrajana. Veelgi parem: osalema ise aktiivselt ka jõukohases intellektuaalses tegevuses ja välistama sõltuvussuhted. See ongi psühholoogiliste ja ajalooliste mehe-naise vaheliste barjääride lammutamise aluseks. 

Kui vanasti olid asjad selged – mehed olid metsas, naised käsutasid majapidamist, mehed küttisid ja naised korjasid –, siis tänapäeval sellisest jaotusest rääkida pole enam mõtet. Küll võib seda skeemi kasutada, võrdlemaks meeste ja naiste kombeid rahaga ringi käimisel: naised üldjuhul koguvad ja on alahoidlikud ehk maandavad riske, mehed kulutavad ja investeerivad, võttes riske. Aga ka selle mudeli võib lihtsalt ümber lükata. 

Võtame või kolmnurkselt töötava materiaalse väärtuse ümberjagamise skeemi tänase beibekultuuri näitel: mees annab pappi, tibi laristab, tibi annab seksi. Paha tunnistada, aga paljud suhted ainult sellisel moel toimivadki. Naise ajalooline roll kodutule hoidjana ja perekonna sidujana on paljuski kaotsi läinud. Veel hullem, tundub, et kohati on see roll isegi meestele (loe: nende materiaalsele võimekusele) üle läinud. Naise turvalisusenõue mehele on arusaadavalt esmatähtis ja ürgne. Kuna aga mehe lihasjõul on hetkel väiksem tähtsus kui vaimujõul (kaudselt materiaalsel võimekusel), siis just selle viimase järgi tänapäeva naised kipuvad mehi küttima. 

Ma ei kasutanud küttimise sünonüümi ilmaasjata. Kui varem oli küttimine nii sõjapidamise ja toiduhankimise kui ka partneri valimise mõttes ikkagi puhtalt meesjõu pärusmaa, siis täna ma pole selles üldse enam nii kindel. Sellegipoolest usun, et paarkümmend aastat valusaid ninanipse naisõiguslaste ja naisliikumiste leerist ja võrdõiguslikkuse revolutsioon on vähemasti Põhjamaade, vana Euroopa ja Põhja-Ameerika kultuuride isaste julguse ja käitumismustrid ikka jõuliselt ümber ehitanud. 

Veelgi enam, emantsipatsiooni ning naise rolli tähtsustumise tõttu on hakanud ka meeste maailmapildis rohkem domineerima pehmed väärtused ja naise kätt on üha rohkem tunda nii meeste välimuses, käitumises kui suhtumistes. Ma ei hakka isegi rääkima üldisest girl-power’i võidukäi gust kunstis, filmis ning muusikas, mis on kindlasti üks tugevaid eneseteadvuse kinnistajaid. Pigem julgeksin arvata, et meeste leer on ise mitmeid rolle loovutanud ja naudib seda, et naised üleüldise “vabanemise” käigus on võtnud vabatahtlikult üle meeste nii-öelda ebameeldivaid kohustusi. 

On kaotusi, mille üle mehed kindlasti rõõmustavad, nagu näiteks naiste soov teenida ise ka ­arvestatav hulk perekonna sissetulekust. Võin omalt poolt n-ö meeldivate kaotuste hulka lisada ka naiste poolt üle võetud partneri küttimise rolli, mis ilmselt tõelisele ürgisasele tunduks ebameeldiv rollivahetus. 

Pole aga eriti raske nimetada neid klassikalisi rolle, millest mees loobuda ei tahaks: perekonnapea, kaitsja, ülemus, vaimu- ja teaduse jõud, füüsiline jõud. Sellest loetelust võite ise juba tuletada, mis ametitest tõrjutuna või millistes rollides võistlevana mehed end kindlalt ei tunne. 

Okei, vaatame lõpetuseks siis rolle päris ürgsel tasandil. Mees peaks olema see, kes annab kodule vormi, ja naine sisu. Mehe roll on naise armastuse vastuvõtmine ja materialiseerimine ja naisele tagasiandmine. Naise roll on armastuse andmine ja mehe poolt materialiseeritud armastuse vastuvõtmine. Samuti ei tohi unustada, et naise maailm on olnud aastatuhandeid kodu ja mehe maailm kõik väljaspoolne (mets, meri, töö, vallutused). 

Välismaailmas tegutsemiseks vajab mees jõudu, mida ta saab ainult kodust. Ehk siis materiaalne heaolu tuuakse väljastpoolt koju, vaimne ning sisemine saadakse kodust kaasa. 

Tänasel päeval on naised jõuliselt meeste rolle üle võttes ning oma sõltumatust nautides selle pika traditsiooniga jaotuse korralikult segi löönud. 

Nende vahekordade muutumine ja ühe või teise toetava rolli puudumine on aluseks mehe-naise suhete maailma kardinaalseks muutumiseks nüüd ja edaspidi. Lisaks käitumise ja suhete muutumisele mõtlen ma ka üldise jõuvahekorra ning ühiskonna väärtuste muutumist. 

Milleni see mehe-naise suhted viia võib ja milline näeb meie ühiskond välja näiteks saja aasta pärast, on täna võimatu ennustada. 

Kas võib enam tänapäeval öelda nagu Aristoteles: “Naine on naine teatud omaduste puudumise tõttu”, või on kellelgi täie mõistusega inimesel julgust kasutada veel Aquino Thomase sõnu: “Naine on ebaõnnestunud mees”?

Artikkel on avaldatud ajalehes Eesti Ekspress ning ilmub mees.eu-s autori nõusolekul.