By: Aleksei Lotman

25. oktoober 2009

Aleksei Lotman: neil kaugetel aegadel...

Pilt: postimees.ee

Neil kaugetel aegadel, mil mulle veel meeldis endast kui bioloogist mõelda, kuid samas ei võtnud ma enam end selles rollis kuigi tõsiselt, sõnastasin ma välizooloogi (täpsemalt terioloogi) kuldreegli.

See kõlas järgmiselt: mida karvasem, seda isasem; mida isasem, seda vihasem. (Karvasema asemel võib vastavalt vajadusele ka sarvilisema või ka lihtsalt suurema mõelda.) Loomulikult on siin oma erandid. 

Näiteks tähnikhüääni emane on isasest suurem ja vihasem… ning teatud eluetappidel on tema veres ka enam isassuguhormoone kui isasel. Issanda loomaaed on suur. Lõvidel on seevastu soorollid paigas parimate macho traditsioonide vaimus: isane on suurem, karvasem ja vihasem. Nii juhtubki, et reeglina murravad just isalõvid emahüääne, samas kui emalõvid oma saagi neile tihtipeale loovutavad – lõvid ja hüäänid on teadupärast konkurendid. Nagu laialt teada, peavad emalõvid oma saagi vahel ka iselõvidele loovutama – elu lõvide maailmas on vahel karm – kuid siiski on piisavalt tihti ka isalõvi panus jahi õnnestumisse otsustava tähtsusega ja enamasti jagub siis süüa kõigile. Isalõvide kõige suurem panus pere ellu on siiski võõraste isalõvide eemalehoidmine.

Kui meie lähimaid sugulasi šimpanse ja gorillasid vaadata, on neilgi isased suuremad (eriti gorilladel) ja agressiivsemad (eriti šimpansidel) ning jällegi on nende põhipanus oma ühiskonnas võõraste isaste peletamine. Šimpansil lisandub sellele küll vähesel määral ebajärjekindel jahipidamine, mille tulemust karja teiste liikmetega üsna heldelt jagatakse. Muide, bonobol ehk kääbusšimpansil, keda vahel meie eriti lähedaseks sugulaseks peetakse, on suguline dimorfism vähem arenenud ja üldse on nad üsna lepliku loomuga.

Kes poleks kuulnud pullide ohtlikkusest? Paraku tugineb see ettekujutus suuresti Hispaania corridal, kus vaene isaveis on isaste inimeste poolt esmalt hulluks piinatud. Kui vaadata üsna looduslähedastes oludes peetavat lihaveiste karja, võib küll pulli tihtipeale möirgamas ja kaapimas näha, kuid tegelikult ei tegele ta karja kaitsega kuigivõrd ning ründab inimest haruharva. Hoopis kergemini võite oma elu ohtu seada sattudes ettevaatamatusest lehma ja väikese vasika vahele; tõsi, kui vasikas juba pisutki kasvanud on, ei pea te ka lehmalt enam midagi hullu ootama.

Hobustel seevastu on enamasti just täkk see, kes karja kaitseb. Ja millist teatrit ta seejuures teeb! Kuid ärge laske ennast sõnast ‚teater’ eksitada: kui käitute mõne eriti agressiivse täkuga lollisti, võib tragöödia olla ehtne. Mära peab seetõttu oma varsa kaitsega vähem vaeva nägema, kuid vajadusel teeb seda temagi, aga enamasti ilma igasuguse teatrita.

Mida selline põgus terioloogiline ekskurss inimeselooma kohta arvata võimaldab? Rangelt öeldes, õige vähe. Sest eelkõige näeme me siin käitumise tohutut mitmekesisust ja erinevusi liikide vahel. Mida rohkem on käitumist uuritud, seda rohkem on leitud ka liigisiseseid erinevusi. Siiski kipub - mitte küll raudse, vaid pigem statistilise seaduspärasusena - silma torkama midagi, mida võiks nimetada isaste edevaks agressiivsuseks. Emaste agressiivsus on enamasti vaoshoitum (loomulikult eranditega, nagu tähnikhüään) ja pragmaatilisem.

Mis veel – lisaks karja kaitsele - meest võib iseloomustada? Kui eespool oli juttu isalõvide aeg-ajalt tehtavast otsustavast panusest jahipidamisse ja isašimpanside üsna juhuslikust lihajagamisest, siis huntidel toidab papa lapsepuhkusel olevat mammat tõeliselt, tõsi, vahel teiste pereliikmete abiga. Papa surm sel tundlikul eluperioodil võib suure tõenäosusega tähendada pesakonna hukku. Pole ilmselt juhus, et inimesel, kes on oma lähisugulastest hoopis lihatoidulisem, on isa tähtsus peres võrreldav hundi omaga ja isaroll tohutult olulisem kui šimpansil või gorillal.

Kui aga vaadata, mis on inimeses tõeliselt huvitavat, siis pole selleks meeste sõja- ega jahikäigud (mis nagu nägime, on loomariigis tavalised), vaid hoopiski naiste spetsiifiline panus pere toitmisse, olgu selleks korilus või aiapidamine. Et aga selle heietuse põhiteemaks on mees, jääb palju huvitavam naiste teema pikemalt lahti kirjutamata.

Mida selle pisut heitliku loo lõpetuseks öelda? Soorollid on teatud piires loomulikud. Teatud piires on loomulik ka meeste edev sõjakus. See aga ei tähenda, nagu võiksime sellega õigustada meeste eelisseisundit ühiskonnas või kodust vägivalda mõnes peres.