By: Andres Kask

30. oktoober 2011

Andres Kask: mehed on sead ja naised ussid?

Andres Kask

Pilt:lhv.ee

Mõlema puhul võib väita üht: selline võrdlus pole tekkinud juhuslikult.

Mis siis tegelikult nende kahe võrdluse taga on? Kas ainult mehed saavad olla ussid ja naised sead? 

Kindlasti mitte! Nii nagu mehed võivad kanda teatud puhkudel seelikut ja edevate rüüžidega pluuse ja naised lipsusid ja viigipükse, võivad ka mehed olla ussid ja naised sead.

Aga see pole mõlema liigi puhul siiski põhiväljendusvahend. Nii ei käitu ka mehed ussi kombel sisisevalt ja salvavalt, vaid panevad teineteisele otsejoones ja kui vaja ka pasunasse ning röhitsevaid ja sokke vedelema jätvaid naisi pole mina oma ihusilmaga palju kohanud. Nii-et võib siiski öelda, et mehed on valdavalt kõik rohem või vähem seda ja naised ussid. Kui mitte palju, siis natukene ikka.

Mis tunded on seal? Päris täpselt ei tea, sest loom pole olnud aga loomuse poolest on see teema natuke tuttav mullegi. Igal juhul on sead ju iseenesest vahvad ja lustakad loomad. Vajadused (ja ka nõudmised) on neil tõtt-öelda primitiivsed aga ju on tunded nendelgi isenditel.

Ka mees-sigadel on tunded? On ja siin peitubki minu arvates kogu loo point. Needsamad tunded võivadki ühest kespärasest mehest tõelised sead teha. Tunneteta mees pigem ei sigatse, sest tal on tegelikult savi, mis ümberringi toimub. Tõenäoliselt köidavad teda üsnagi maised vajadused, mille rahuldamisele ta oma peamise energia suunab ning sigaduste tegemiseks pole tal ei viitsimist, tahtmist ega ka huvi.

Seevastu tundlikud mehed otsivad pidevalt kas elu mõtet, paremat, uuemat elu või kaunimat-sisukamat elukaaslast ning katsetavad ja proovivad selle juures erinevadid variante. Rikastavad ennast kogemustega. See aga on valus neile, kelle ootused on teised ja kes sellest kõigest vastumeelselt osa peavad saama. Nii võibki juhtuda, et kõige romantilisem ja tundlikum mees suunab oma sisemise ilu erinevatele naistele üheaegselt ja teeb sellega neile üsnagi korralikke seatempe.

Proovi mõista: Mehed tahavadki aeg-ajalt olla natuke notsud. Ja sellest peaks naised aru saama ning seda aktseptima. Milles see seisneb? Vahel on vaja lihtsalt omasugustega jõmistada, õlut juua ja kooris röhitseda. Ja ei mingeid naisi sealjuures! Puhas sigade värk.

 

Moraal: Need naised, kes otsivad kindlust ja mittesigagalahedat elu, peaks enam vaatama sinnapoole, kus tuimuseskaala punases plingib. Need tüdrukud, kes soovivad enda kõrval näha tundliku meelelaadi ja sügava hingeeluga meesterahvaid, peavad valmis olema seatempudeks ning võivad oma püsilausete nimistusse laadida väljendi: „mehed on sead!”

 

Kas aga ka ussidel tundeid jätkub? See on juba märksa raskem küsimus. Kui ma põrsaste ja sigade toimetamisi sulus jälgin pigem mõnusa huumori ja suisa kohatise rahuloluga, siis usse omavahel sebimas nähes tuleb mul kananahk ihule ja tülgastus tabab mu meeli. Tean, tean — ikka on neid, kes suure ja libedavõitu maovolaski peale hüüavad: nii nunnu! Las olla nunnu. Aga uss on ikka uss. Sisiseb ja reeglina istub kuskil peidus. Kui välja tuleb, siis salvab äkiliselt ja läheb tõenäoliselt tagasi jälle sisisema. Kui kedagi ümbruses pole, siis jätab sisisemise ka katki aga mis seal salata- vaatlejale jääb mulje, et sisiseb kogu aeg. Siit ka moraal! Kui oled natukene uss, oled üleni ussiks arvatud. Sisise siis päevast tund või ainult mõni minut. Uss sa siis oled ja selleks ka jääd.

Proovi mõista: Ka naistel on vahel vaja ussitada. Nad kohe peavad endast need natuke õelad jutud välja saama. Kuidas see välja näeb? Pannakse pead kokku ja sosistatakse. Klatsitakse ja arutatakse omavahel, kui nõme üks või teine jälle kuskil oli. Väike vein käib asja juurde. Ja ei mingeid mehi! Fuihh!

Moraal: Palju ussitada ei tasu (mitte et ma ka sigatsema kutsuks). See on omadus, mis hakkab kiiresti külge ja hiljem sellest lahti saada on raske. Kahjuks on see halb harjumus omane paljudele meie aja naistele ja muide, kaasneb ka naiselike meeste puhul enam (omasooiharusele kalduvad mehed). Seepärast vist öeldaksegi naiste kohta ussi-sugu.

Kokkuvõtteks ütleksin nii, et pigem olen mees, kes peab leppima seaks nimetamisega, kui see et minus on sutsukenegi ussilaadset olendit peidus. Küllap sellepärast, et olengi mees. Naisena võiksin mõelda hoopis vastupidi. Võiksin aga ei pruugi. Küllap on naistelgi mõni argument, miks ussitamine parem on kui kärsaga ja rullis sabaga ringimüttamine. Kõige parem on muidugi olla mina ise- valida oma tee ja kummalegi ülalpool nimetatud rollile mitte pretendeerida. Paraku, elu on elu ja nagu minu lemmikkirjanik Remarque on väga tabavalt öelnud: „Ideaalsed inimesed on igavad ja muuseumi jaoks. Päriselus jääme ikkagi inimesteks oma nõrkuste ja vigadega. Ja see teeb meist unikaalsed olendid.”