Pilt: Barbi Pilvre

Mõneski Eesti kodus võib täna hommikul avaneda selline vaatepilt: ema tõttab tööle, isa loivab tuhvleid lohistades televiisori ette, et koos laste ja vanavanematega kuidagi päev õhtusse saata.

Lapsed on raha säästmiseks lasteaiast ära võetud, nagu ka vanavanemad hooldekodust. 

Kui olukorda vaadata läbi roosade prillide, on meie ees lausa idüll. Mitu põlvkonda on taas kodus koos, pereväärtused ja ühiselt veedetud aeg esiplaanil. Vanavanemate elutarkus jõuab jälle vahetult lasteni nagu muiste. Pereisa on kriisi pööranud võimaluseks: aeg pere keskel olla on talle uus väljakutse, ta kasvab inimesena. Leivateenijaks jäänud naine aga on saanud tiivad ning tema motivatsioon ja võimalused ennast täielikult tööle pühendada on suuremad kui kunagi varem.

Muidugi võib eespool kirjeldatud olupildike illustreerida hoopis põrgut. Ema, kes pärast tööd surmväsinuna koju jõuab, leiab eest abikaasa, kes on identiteedikriisi leevendamiseks rüübanud tubli hulga õlut, teleri ette unustatud punaste silmadega eufoorilised lapsed on näljas ja pissised, rohud võtmata jätnud vanurid aga harjumatust olukorrast elevil. Arvatavasti jätkub igaühel fantaasiat selle olukorra edasiarendamiseks. Halvemal juhul lõpeb õhtu tubli keretäiega naisele (pärast söögitegemist ja koristamist muidugi) selle eest, et ta on ennast kogu aeg mehest paremaks pidanud. 

Kokku kuivavad meeste tööalad

Eestis on juuli lõpu seisuga 70 244 registreeritud töötut, nendest naisi 31 670 ja mehi 38 574. Meeste töötus on naiste omast suurem kõikides vanusegruppides, kõige märgatavam on erinevus 16–24-aastaste noorte meeste hulgas (7037 töötut meest ja 4644 naist). Buumiaja lõpus 2007. aasta märtsi lõpu seisuga oli töötuid 14 257, neist mehi  5601 ja naisi 8656 ehk töötus oli pigem naiste probleem ja kindlasti paljudele meestele-naistele ka elustiilivalik.

Töötusel pole parteid ega kuuldavasti ka rahvust, nagu sotsiaalsete töökohtade loomist on kujundlikult põhjendatud. Küll on töötusel Eestis ilmselgelt sugu: töötus on mehe nägu. 

Majanduslanguse tagajärjel on suurenenud ennekõike meeste tööpuudus. Kokku on kuivanud ennekõike meestööjõudu kasutanud majandusalad, nagu ehitus ja tootmine, ka metsandus, samal ajal on kriis säästnud haridusala, hoolekannet ja tervishoidu, kus on hõivatud pigem naised. Töö on kaotanud ennekõike kvalifitseerimata tööjõud ja on teada, et siin edestavad Eesti mehed naisi. Olen kuulnud ka sellist seletust, et raha säästmiseks on paljudelt aladelt vallandatud ennekõike mehi, kel on kõrgem palk, odavam naistööjõud on aga säilitatud. 

He-cession: meeste kriis

Sama mudeli järgi on kasvanud töötute armee ka USA-s, kust ülemaailmne majanduskriis alguse sai. Lisaks kinnisvara- ja rahandusmaailma kriisile on maailma mastaabis töötuid lisanud ka autotootmise kriis. Oma EconomyWatch.com-is (28.06) ilmunud artiklis nimetab kolumnist Vladimir Gonzales majanduslangust (recession) lausa he-cession’iks. Alates 2007. aasta detsembrist USA-s töötuks jäänud 3,6 miljonist inimesest on 2,88 miljonit ehk 80% mehed. Heather Boushey, analüüsikeskuse Center for American Progress ökonomist, on märkinud, 

et olukorda, kus naised moodustavad 49,3% tööjõust, võib võrrelda Teise maailmasõja ajaga, kui mehed olid sõjas ja naised täitsid seetõttu vabanenud töökohad. 

Sootundlikud ja naisõiguslikult häälestatud vaatlejad on veel märkinud, et me võime just nimelt rahanduses ja kinnisvaraarenduses tegutsenud mehi süüdistada maailma majanduskriisi vallandamises. Sellele eelnenud buum tekkis suurenenud, hooletu  riskivõtmise tõttu, mida kehutas kehakeemia ehk kõrged testosterooni näidud (ja jätaks siin kõrvale sotsiaalkriitiku ja intellektuaali Umberto Eco kahtluse, et majanduskriisi põhjuseks on üks teine kemikaal ehk kokaiin ja et hoogsad majandusotsused on sündinud pigem ühes teises uimas).

Kodused võimumängud

Tööelus mitte just rahuliku arengu tulemusena tekkinud rollimuutuse mõju ei piirdu ainult avaliku sfääriga, vaid puudutab otseselt nii naiste kui ka meeste identiteeti ja enesehinnangut. Pere leivateenijaks olemine ja teistele pereliikmetele taskuraha jagamine on ka üks argipäeva võimumänge, mida mängujuht kindlasti ei jäta ka ära kasutamata, olgu ta siis parajasti pereisa või -ema. Koduses elukorralduses toob rollimuutus kaasa  palju pingeid ja kasvava perevägivalla statistika näitab, et kõik diskussioonid alati ei lahene. Kui ühiskond aktsepteerib enamasti seda, et töötuks jäänud naine teostab end privaatsfääris ehk majapidamistöödes ja lastekasvatuses, siis kodus askeldav mees on raske pähkel nii mehele endale, tema naisele kui ka teistele meestele, kes teostavad ennast ennekõike avalikus sfääris.

Uus majandusolukord sünnitab ikka uusi mõtteviise, sest inimene leidliku olendina tahab kõike põhjendada ja ka õigustada, näha klaasi pigem pooltäis kui pooltühjana. Kui Soomes oli 1990-ndate alguses lama ja tööpuudus hõlmas kuni viiendikku tööealisest elanikkonnast, muutus sealses meelelahutusmeedias populaarseks „pehme mehe” ideoloogia. See teavitas võimalikust muutusest ajastu mehelikkuse määratluses ja meeste eneseteadvuses. 

Ehkki „pehme mehe” taga on nähtud mitte niivõrd muutusi tegelikus soorollijaotuses, vaid maailma ilu- ja tervisetööstuse taktikeppi, kellele kogu maailma trendimeedias propageeritav uus hoolitsev mees oli võimalus oma toodangut müüa, sobis see lama-Soome nagu rusikas silma-auku. Loosung olla trendikalt kodune ja hoolitsev hoidis ehk ära mitmeidki isiklikke tragöödiaid. Isaduse aussetõstmine, meeste vägivallast avalikkuses rääkimine said hoo sisse just lama ajal.

Mehelikkus muutus 1990-ndatel akadeemilistele soouurijatele tõsiseks analüüsiobjektiks. Ka Eestisse püüti tol ajal istutada uut mehelikkust ja meeste pehmeid väärtusi, kuid tuld võtsid vaid üksikud eeskäijad; majandustõusu ajal kasvu- ja eduideoloogiat kandvate juhtivate meeste seas see tollal kandepinda ei võitnud.  

Nüüd, majanduslanguse ajal võiks taas lansseerida pehmet mehelikkust. Aeg on küps ja näiteks isadust väärtustada pole ammu enam häbiasi ega marginaalide eralõbu.

Kas naised päästavad maailma?

Vladimir Gonzales kirjutab eespool tsiteeritud EconomyWatch.com-i artiklis, ilmselt läbi huumoriprisma, et Island käitus oma riigi pankrotti viinud mees-mänguritega ühemõtteliselt, kihutades nad minema ja valides peaministriks avalikult lesbilise naise. Oleks ennatlik teha otsuseid stiilis, et ainult naised päästavad nüüd meeste „täppesse” lastud maailma. Usk naiste teistsugusesse juhtimis-stiili tippude tasandil on siiski veel diskussiooniobjektiks, kuigi tõesti, riskivõtmine on pigem meestele omane. 

Maailmamajandus pole ka võrreldav argiolukorraga, kus naised pärast meeste prassingut korra majja löövad ja elu rööbastele juhivad, sest neil ei jää muud üle. Pigem võiks praegust maailmamajandust vaadelda kui hommikut pärast pidu, kui prassijad on ennast kaineks maganud ja koristavad oma laga ise. 

Muide, masu, sõna mis on käiku läinud majanduslanguse tähistamiseks, viitaks ju nagu meeste õllekõhule, mida on diivanil teleri ees vedeledes mõnus kõhvitseda. Ja kui masu kujutleda elukana, on ta ühesooline: isane.

Artikkel on avaldatud autori nõusolekul