By: Contra

20. märts 2010

Contra: mees kui maailma looja?

Contra

Pilt: kuma.ee

Hakkasin ükspäev mõtlema, et milline on minu suhe jumalasse. Või Jumalasse?

Ei tea! Kui keskenduda filosoofilisemale osale kirikujutlustest, siis mõjub see tõesti hingekosutavalt.

Samas jääb jumalast mulje, kui millestki liig dogmaatilisest ja samas ebamäärasest. Pelgama paneb käsk, et sul ei tohi olla teist jumalat minu kõrval. Aga tahaks valida!

Mulle meeldiks, kui oleks jumala kõrval ka jumalannasid valida. Nagu Vanas-Kreekas. Jumalannat kummardada tundub mulle kui mehele lihtsam. Ütlete, et patujutt jumaluste puhul sugudest rääkida – aga ei ole midagi. Zeusi jumalolekut ei sea keegi kahtluse alla, aga miks ta siis röövis endale naiseks lihast ja verest noore tüdruku?

See on huvitav, et piibli Jumalat kujutatakse ikka habemiku vanamehena. Aga kas tal ei olnud tõesti siis jumalannat kõrval nõu andmas, nii nagu on teada, et riigiasju otsustavad tihtipeale presidentide asemel pigem nende prouad. Või kuningate asemel kuningannad.

Öeldake, et mees on naise pea, ja naine seega kael, mis seda pead keerab. Seega võib öelda, et naised on tegelikult kavalad. Jäävad varju ja veeretavad koguaeg vastutuse meeste kaela. Kui midagi untsu läheb, süüdistatakse ikka lolli pead ja kaela rolli alatähtsustatakse. Selles mõttes oli giljotiin väga aus tapariist, et see karistas kaela samapalju kui pead. Võrdsus missugune.

Kummaline, et kui maailm on teadaolevalt hirmkaua aega olemas olnud, siis maailma asjade üle otsustamine on naiste jaoks vast napilt sada aastat vana. Kui naised tahavad meestega võrdseid õigusi, näitab see, et nad on kasvõi tagantjärgi valmis osa maailma loomise vastutusest enda peale võtma.