Pilt: on.ca

Curling, jääkeegel, “pétanque jää peal” – vahet pole, lõbus on see ikkagi

Käisime uurimas, kuidas Eesti curling`umängijad trenni teevad, kuidas mäng käib ja kui hästi seal tegelikult libiseb.

Kõigepealt teeme selgeks, mis selle mängu nimi on. Rahvusvaheliselt on tacurling, Eesti meedia ja ka keeleteadlased on ristinud selle jääkeegliks. Samas on ta oma olemuselt kõige rohkem sarnane mitte keegli, vaid hoopis sellise mänguga, nagu pétanque. Seega, kuidas tuleks seda nimetada?

Üks, kes Eestis seda mängu edendab ja on treenerikursused läbinud, on Eesti meistritiitliga pärjatud Martin Lill. Tema on mees, kes meile seletab, mida nad teevad, kui tihti ja miks. Kuidas siis Lill seda mängu nimetab? “Selle mängu nimi on curling, aga Eestis on seda tõesti rohkem jääkeegliks hakatud nimetama,” rääkis ta. “Kui keeleteadlastel pole tõesti midagi muud teha, võiksid nad alustada kõigepealt teiste mängude nimetuste eesti keelde tõlkimisega. Võtku kõigepealt ette tennis, pétanque ja muud taolised ning kui nendele on vaste leitud, hakaku curling`ule seda otsima.”

Selge. Põhimõtteliselt anti meile õigus nimetada seda mängu jääkeegliks.

Jääkeeglit harrastatakse enamasti klubilise tegevusena. Martin Lill toob võrdluseks golfiklubid, mis hõlmavad teatud tutvuskonda, kes on otsustanud mingi harrastusega tegeleda ning maksavad oma varustuse ja koha eest. Jääkeegliga on asi sarnane. Eestis on praegu kolm klubi, kus inimesed käivad aeg-ajalt koos ja kui läheb võistlemiseks, panevad klubid oma meeskonna välja.

Lill ise kuulub Puhastusimpordi klubisse (sponsori nimedega klubisid on praegu praktiliselt igas spordis: nt Ehitustööriista, Tartu Rocki korvpalliklubi jne), mis on natuke irooniline, sest spordivahendite komplekti kuuluvad ju ka harjad.

Harjadest alustamegi. Järjekordsele treeningmängule tulnud Lill näitab oma meeskonnakaaslastele ühte uut harja, mis kiiresti endale ka omaniku leiab. Varustusse kuuluvad veel meeskonnavorm ja kingad. Jääkeegli kivid on Jeti jäähalli omad – neid pole mõtet igal meeskonnal endale soetada, sest maksavad u 10 000 eurot (~160 000 krooni) komplekt.

Jääkeegel ehk curling on mäng, kus tuleb oma kivi libistada mööda jäärada märklauani. Kaks meeskonda viskavad mõlemad kaheksa kivi ja kumma meeskonna kivi on kõige lähemal, see on geimi võitnud. Seejärel minnakse teisele poole ja tehakse uus geim. Kokku on kaheksa geimi − kes rohkem punkte saab, on võitja.

Eestis on võimalik seda mängu mängida Jeti Jäähallis Tallinnas, profirajad on olemas ka Tartu Lõunakeskuses. Lill teab rääkida, et tegelikult mängitakse jääkeeglit natuke rahvapärasemate vahenditega ka Pärnu lähedal Jõulumäel, kuid võistluseid saab pidada ainult kahes eelmainitud kohas.

Põhimõtteliselt on vahelduseks võimalik sõpradega loomaaeda minemise asemel võtta paar tundi ja see mäng selgeks õppida. Jeti Jäähalli koduleheküljel on üleval ka hinnakiri, kus on kaheksale inimesele mõeldud tutvustuspakett, mis sisaldab kahte tundi rajaüüri ja varustust, mille saab kohapealt. Esimesel korral on kaasas ka instruktor, kes selgitab reegleid ja näitab tehnikaid.

Lill rääkis, et kui on soov midagi uut proovida, võiks see tõesti jääkeegel olla. Kaheksa inimese peale 1400 krooni maksev tutvustuspakett ei ole tapvalt kallis ning jäähallis on olemas ka saun, kus saab pärast mängu lõdvestuda − tegemist on (hoolimata eelarvamustest) ikkagi spordiga. Selja võtab mäng märjaks, kuigi jäähalli õhutemperatuur on talvisel ajal enamasti välistemperatuurist vaid natuke soojem.

Mis jääkeegli siis tegelikult sportlikuks teeb? Kõige rohkem energiat ei võta mitte äratõuked ja libisemised, kuigi ka nende puhul võtab tehnika äraõppimine lihased pingule, vaid harjamine. Tihtipeale ongi harjamine kõige arusaamatum komponent mängu juures.

Harjamine, mida mängijad pühkimiseks nimetavad, vähendab eelkõige jää ja kivi vahelist hõõrdumist. See tähendab, et pühkimisega on võimalik teatud määral mõjutada kivi libisemise kaugust ja ka suunda. Kuna pühitakse väga energiliselt ja kiiresti, sulatab see korraks jääpinda, mille tõttu tekib kivi ja jää vahele jääkiht – see toimib nagu määrdeaine.

Kui palju tuleb trenni teha, et see mäng tipptasemel ära õppida? Lill selgitab, et tegemist on spordiga, mille võib kiiresti ära õppida, aga võtab siiski aastaid, et tipptasemele jõuda. “Enamasti mängime kaks korda nädalas, enne võistlusi aga neli-viis korda,” ütles ta.

Trennis enamasti geime ei mängita, vaid proovitakse kiirust ja täpsust. Näiteks mõõdetakse, kui kiiresti liigub mängija äratõukepakult heitejooneni – see näitab, kui kaugele kivi liigub, sest kõige parem heide tuleb siis, kui mängija laseb lihtsalt kivist lahti ja ei anna sellele enne heitejoont lisatõuget.

Seega, kui ühel hetkel igav hakkab, võtke sõbrad kokku, uurige, kas Jeti Jäähallis on veel jääd ja minge vaadake, kuidas asi käib. Kogu varustus on kohapeal, vaja on ainult mängijaid.