By: Doris Kareva

17. oktoober 2010

Doris Kareva: õrn mees

Doris Kareva

Pilt: erakogu

Midagi kipub maailmas väga kiiva.

Minu kujutluses kuuluvad mees ja naine kokku endastmõistetavalt, millegi nimel, mis on palju kordi suurem kui nemad ja millest nad alles üheskoos aimu saavad. D.H. Lawrence kritiseeris kolmveerand sajandit tagasi abi- või kooselusid, kus paar sulgeb end suuremale maailmale, tõmbudes oma turvalisse karpi, illusiooni, et teineteist leidnuna, teineteist pidevalt peegeldades on nad ammendanud maailma müsteeriumi. Mehe ja naise kooselu tema meelest on hoopis midagi muud - nagu istuda selg vastu selga mäetipul. Kummagi ees avanevad erinevad avarused; nad saavad neist jutustada, nad toetuvad teineteisele, nad tajuvad teineteise soojust ja osavõttu läbi seljanärvi. Ja ometi on nad silmitsi omaenese tõelusega, paratamatus üksilduses - ja ühtsuses.

Paraku pole üheskoos elu ehitamine enam nii enesestmõistetav ega möödapääsmatu eluvorm, kus ühine pühendumus oleks ülem kui ajutised arusaamatused, lahkhelid, pettumusedki, nagu neid elus ikka ette tuleb.Üha enam on üle maailma kehtima hakanud hedonistlik mudel, kus mees ja naine kohtuvad, kui neile meeldib, nii kauaks, kui neile meeldib, neil tingimustel, nagu neile meeldib. See on rabe ja ajutine suhe, tulvil näilikku vabadust; selle põhjas elab paratamatu hirm osutuda läbikukkunuks, ebapiisavaks, mitte küllalt edukaks, seksikaks, atraktiivseks - võimaliku kaotuse hirm, mis kammitseb enam kui tõotus: kuni surm meid lahutab. See on lakkamatu käimine läbi roosipõõsaste erutava hõngu jälil, kogu aeg kriimustada saades. Kumbki püüab kultiveerida ennast kui võimalikult ihaldusväärset objekti, selle asemel, et ennastunustavalt avastada teist, avaneda selle kogemuse läbi maailmale.

W.H. Audeni mõte: “kui võrdne armastus on võimatu, las armastajam pool siis olla mu” kätkeb endas sügavat eetilist sõnumit. Parem on olla petetu kui petja; rikastavam on olla armastaja kui armastatu. Aga miks peaks võrdne armastus olema võimatu?

See matemaatika mahub ikkagi suhtesse, kus kaks inimest vaatavad teineteisele otsa, nägemata midagi muud. Ja osekui kiigel, kus kord üks, kord teine kerkib ja langeb, vaetakse pidevalt võrdsust, tasakaalu - otsekui oleks võimalik, et see, mida keegi mahutab enda jaoks mingisse mõistesse, on täpselt sama, mis teise jaoks. Võrdseks muutub armastus, nagu kõik muugi, kui lähtuda mingist hoopis muust mõõtkavast. Kui selle asemel, et ainiti teineteisele silma vaadata, ollakse kõrvuti, vaadates samas suunas. Nagu Karl Ristikivi kuulus tsitaat “Kõigi teede pikkus ajas on võrdne”, nii ühendab pühendumus, ühine usk millessegi inimesi vaevatult, võrdlematult.

 

Nii vibukunstis kui vististi ka sõjalises õpetuses, nii vähe kui ma sellest mäletan, kehtib reegel: selleks, et tabada märki, tuleb sihtida kõrgemale. Kes jälitab õnne, edu või armastust, jääb alati pool sammu maha; kes järgib oma tõekspidamisi, sellele järgnevad need kolm iseenesest.

Olen ikka uskunud, et see, kes on loomuldasa õrn, on sündinud õppima tugevust; kes tugev, on sündinud õppima õrnust. Me oleme, mis me oleme - samas kui me tajume end sellena, kes me oleme, üksnes suhtes teistega. Mind on alati hämmastanud, kui õrn, peen ja sügav on mees, kui seda vaid märgata. Millegipärast on peetud õrnust peaasjalikult naiste pärusmaaks ja mehed isegi püüavad rõhutada pigem oma tugevust. Alles siis, kui kaob vajadus midagi rõhutada, saab ilmsiks inimese ainulaadne olemus - ja siin pole mehed naistest vähem haavatavad, tundlikud, ilumeelsed ja lähedust igatsevad. Isegi kui nad on sootsiumi mõjul omandanud harjumuse sellest teisel viisil mõelda, seda teisel viisil väljendada.

Olen paraku hästi teadlik, kui palju on koduvägivalda, kuritegevust, purunenud peresid ja meeleheitekäitumist. Ühel ammusel hilisõhtul, kui koolitüdrukuna oma pimedasse koduhoovi pöördusin, tundsin, et juba tükk aega mu kannul kõndinud tume kogu sööstis minu poole, kattis ühe käega mu suu ja haaras teisega must kinni. Vankuva laterna valgel nägin korraks ta silmi - sealt paistis alasti ahastus ja raev. Esimesel hetkel, kui rabelesin end niipalju vabaks, et kõnelda sain, purskus esile küsimus: mis sinuga ometi on? Tagantjärgi ei tea ma isegi, kuidas tol hetkel kaastunne minus hirmust üle kõneles - aga mis iganes oli mu ründajal plaanis, ta haare lõtvus, pooljoostes, midagi endamisi vandudes, nutt kurgus, kaugenes ta pimedusse.

Olen veendunud, et kõige jõhkramgi mees on sisimas õrn - ja ehk ongi jõhkrus haigetsaamisest sündinud äraspidine õrnus. Nagu küsib Kahlil Gibran oma “Prohvetis”: mis on kuri muud kui omaenese näljast ja janust piinatud hea?

Usun siiralt, et kui ühiskond vaid annab võimaluse meestele tunnetada ja tunnistada oma sisimat õrnust ja haprust - läbipõlemissündroomini välja -, annab see neile hoopis uue, sügavama ja nõtkema tugevuse. Ja kui naised pole sunnitud kaasa tegema meeleheitlikku võidujooksu kõige barbilikumale välimusele, kõige trendikamale rõivastusele, jääb neil aega märgata ja tunnustada meestes õrnust - mis alles usaldusest tõeliselt õitsele puhkeb.

Jääb aega istuda mäetipus ja jutustada avarustest, mis kummalegi avanevad.