By: Anthony Robbins, Saldo

24. august 2012

Edukate seitse veendumust

Pilt: successplanner.com

Millised veendumused on andnud inimestele jõudu oma sisemisi ressursse paremini kasutada, teha rohkem, astuda julgemaid samme ja saada paremaid tulemusi?

Siin on seitse uskumust, mis on teiste puhul toiminud ja ma tahaksin, et teeksite kindlaks, kas need ka teid aitavad.

1. veendumus: iga asi toimub mingil põhjusel ja eesmärgil ning see on meile kasulik. 

Kõigil edukatel inimestel on imelik võime keskenduda olemasolevas situatsioonis asjadele, millest võiks sündida positiivseid tulemusi. Nad mõtlevad alati võimaluste peale, olgu keskkonnast saadud tagasiside nii negatiivne kui tahes. Nad usuvad, et igal asjal on põhjus ja et sellest on neile kasu. Nad usuvad, et iga ebaõnn sisaldab ka sama suurt või isegi suuremat kasu.

Võin teile kinnitada, et väljapaistvaid tulemusi saavutavad inimesed mõtlevad just nii. Mõelge oma elule. Mingile olukorrale reageerimiseks on lõpmatu arv variante. Ütleme, et teie ettevõttel ei õnnestu saada lepingut, mille peale te olite lootnud, mille te olite enda meelest kindlasti ära teeninud. Mõni meist oleks solvunud ja pettunud. Mõni jääks koju norutama või läheks välja ja jooks ennast täis. Mõni tunneks viha ja nördimust. Me hakkaksime süüdistama firmat, kellega leping sõlmimata jäi, ja peaksime neid rumalateks. Või hakkaksime hoopis süüdistama omaenda inimesi, et nad kindla asja käest lasid.

Kõik see võib aidata natuke auru välja lasta, kuid sellest ei ole abi. See ei too meid ihaldatud eesmärgile lähemale. On vaja tugevat enesedistsipliini, et oma samme teises suunas seada, valusaid õppetunde saada, sildu parandada ja hoolikalt uusi võimalusi uurida.

Samas on see siiski ainult üks viis saada positiivseid tulemusi millestki, mis tundub olevat negatiivne tulemus. Tahaksin teile tuua ühe hea näite võimaluse kohta. Marilyn Hamilton, endine õpetaja ja iluduskuninganna, on California osariigis Frescos edukas ärinaine. Ometi elas ta üle kohutava õnnetuse. Kui ta oli kahekümne üheksa aastane, kukkus ta deltaplaaniga lennates kõrgelt kaljult alla, see õnnetus jättis ta alakehast halvatuna ratastooli. 
Marilyn Hamilton oleks võinud kindlasti keskenduda paljudele asjadele, mida ta enam teha ei saanud. Selle asemel keskendus ta aga hoopis võimalustele, mis veel avatud olid. Tal oli oskus näha tragöödias võimalust. Algul oli ta ratastoolide pärast nördinud. Ta pidas neid liiga vangistavateks ja piiravateks. 
Olen veendunud, et ei teil ega minul pole aimugi, kuidas otsustada ratastooli headuse üle. Marilyn Hamiltonil oli. Ta leidis, et saatus on talle andnud unikaalse võimaluse projekteerida parem ratastool. Niisiis istus ta koos kahe deltaplaane ehitava sõbraga maha ja hakkas töötama välja parema ratastooli prototüüpi. Nad asutasid kolmekesi firma nimega Motion Designs.

Nüüdseks on sellest saanud mitme miljoni dollarilise käibega ettevõte, mis tekitas ratastoolitööstuses revolutsiooni ja sai 1984. aastal California Aasta Väikeettevõtte auhinna. Firma võttis oma esimese palgalise töötaja tööle 1981. aastal, nüüd on töötajaid kaheksakümmend, müügiagente aga üle kaheksasaja. Ma ei tea, kas Marilyn Hamilton istus kunagi maha ja püüdis teadlikult oma uskumusi kujundada, aga ta toimis võimaluste tunnetamise ajel, tajudes, milleks ta on suuteline. 
Tegelikult saavutatakse suurt edu alati just sellelt pinnalt. Mõelge korraks, mida te usute. Kas te usute tavaliselt, et asjad lähevad hästi või halvasti? Kas te usute, et teie suured pingutused kannavad vilja või arvate juba ette, et need jooksevad liiva? Kas te näete olukordades võimalusi või takistusi? Paljud inimesed kalduvad nägema pigem negatiivset kui positiivset. Et seda muuta, tuleb seda kõigepealt tunnistada. Usk piirangutesse sünnitab piiratud inimesi. /---/ 

2. veendumus: sellist asja nagu ebaõnnestumine ei ole olemas. On ainult tulemused. 

See on esimese arusaamaga tihedalt seotud ja täpselt sama tähtis. Meie kultuuris on paljud inimesed juba ette programmeeritud ebaõnnestumisi kartma. Ometi võib igaüks meenutada juhtumeid oma elus, kus eesmärk oli üks, aga tulemus teine. Oleme kõik eksamil läbi kukkunud, elanud üle õnnetu armastuse või koostanud luhtunud äriplaani.Edukad inimese ei näe läbikukkumist. Nad ei usu sellesse. See lihtsalt ei tule kõne allagi. Inimesel õnnestub alati teatud tulemusi saada. Meie kultuuris ei ole kõige edukamad inimesed mitte need, kes kunagi ei koge ebaõnne, vaid hoopis need, kes teavad, et kui nad millegi katsetamise tulemusel ei saa soovitud tulemusi, siis on nad saanud kogemuse, millest õppida. Nad kasutavad õpitut ja lihtsalt katsetavad millegi uuega. Nad võtavad ette midagi uut ja saavad uusi tulemusi.

Mõelge sellele. Mis on see üks eelis, mis teil on täna võrreldes eilsega? Vastus on muidugi kogemus. Läbikukkumist kartvad inimesed loovad endale juba eelnevalt kujutluspildi asjadest, mis kõik viltu võivad minna. Just see takistab neid astumast sammu, mis tagaks unistuste täitumise. Kas te kardate ebaõnnestumist? Aga mida te arvate õppimisest? Igast kogemusest saab õppida ja seega oma tegemistes edukas olla. 
Mark Twain ütles kunagi: “Ei ole olemas kurvemat pilti kui noor pessimist.” Tal on õigus. Ebaõnnestumisse uskuvatele inimestele on keskpärane eksistents praktiliselt garanteeritud. Ebaõnnestumine on aga midagi, mida suured inimesed ei tunneta. Nad ei peatu sellel. Nad ei seosta negatiivseid tundeid sellega, mis ei toimi.

Lubage ma jutustan teile ühe inimese eluloo. See oli mees, kes 
• 21aastasena kukkus läbi äritegevuses,
• 22aastasena sai lüüa seadusandlikku kogusse valimisel, 
• 24aastasena kukkus äritegevuses uuesti läbi, 
• 26aastasena elas üle oma kallima surma, 
• 27aastasena sai närvivapustuse, 
• 34aastasena sai lüüa kongressi kandideerimisel, 
• 36aastasena sai lüüa kongressi kandideerimisel, 
• 45aastasena sai lüüa senaatoriks kandideerimisel, 
• 47aastasena sai lüüa asepresidendiks kandideerimisel, 
• 49aastasena sai lüüa senaatoriks kandideerimisel, 
• 52aastaselt valiti Ameerika Ühendriikide presidendiks.

Selle mehe nimi oli Abraham Lincoln. Kas ta oleks saanud presidendiks, kui ta oleks oma elu eelnevaid sündmusi võtnud lüüasaamistena? Tõenäoliselt mitte. Ka Thomas Edisoni kohta on üks kuulus lugu. Kui ta oli 9999 korda püüdnud erineval viisil elektripirni leiutada ja see ei olnud tal õnnestunud, küsis keegi temalt: “Kas teil on kavas kümme tuhat korda ebaõnne kogeda?” Edison vastas:  “See ei olnud ebaõnnestumine. Ma avastasin just veel ühe viisi, kuidas elektripirni ei saa leiutada.” Ta oli avastanud, et muud variandid annavad teistsuguseid tulemusi.  
/---/ Usk ebaõnnestumisse mürgitab aju. Negatiivseid emotsioone salvestades mõjutame me oma füüsist, psüühikat ja seisundit. Enamiku inimeste jaoks ongi hirm ebaõnnestumise ees kõige suurem takistus. Dr Robert Schuller, kes õpetab “võimalustest lähtuva mõtteviisi” kontseptsiooni, esitab küsimuse “Mida te üritaksite teha, kui te teaksite, et ebaõnnestumise võimalus puudub?” Mõelge sellele. Kuidas te sellele vastaksite? Uskudes siiralt, et läbi kukkuda ei ole võimalik, astuksite te terve rea samme ja saavutaksite uusi, ihaldusväärseid tulemusi. Äkki tasuks proovida? /---/

3. veendumus: ükskõik mis ka ei juhtuks, võtke selle eest vastutus. 

Suurtel juhtidel ja edukatel inimestel on veel üks ühine omadus – nad tegutsevad usus, et ehitavad ise endale oma maailma. Te kuulete neilt korduvalt üht ja sama: “Mina vastutan. Mina hoolitsen selle eest.”Ei ole sugugi juhus, et seda lauset kuuleb ikka ja jälle. Edukad inimesed usuvad, et ükskõik mis ka ei juhtuks, olgu see siis halb või hea, on see nende põhjustatud. Isegi kui nad ei põhjustanud seda füüsiliselt, võisid nad seda teha oma mõttekäiguga. /---/ Kui te ei usu, et te ise kujundate endale edu või ebaõnnestumise kaudu oma maailma, siis olete te olukordade meelevallas. Sellisel juhul kõik lihtsalt juhtub. Te olete objekt, mitte subjekt. Kui minu usk oleks selline, siis lahkuksin ma kohe siit planeedilt ja hakkaksin otsima uut kultuuri, teist planeeti. Milleks olla siin, kui ollakse lihtsalt juhuslike väliste jõudude produkt?

Usun, et vastutuse võtmine on üks parimaid inimese tugevuse ja küpsuse mõõdupuid. See on ka näide selle kohta, kuidas üks usk toetab teist usku, kuidas inimese veendumused tekitavad sünergia. Kui te ei usu ebaõnnestumisse, kui te teate, et jõuate eesmärgile, siis pole teil vastutuse võtmisega midagi kaotada, kuid võita võib kõik. Kontrolli enda käes hoides saavutate te edu. 
Selline usk oli John F. Kennedyl. Dan Rather ütles ükskord, et Kennedy sai õigeks liidriks Bay of Pigsi intsidendi ajal, kui ta seisis Ameerika rahva ees ja ütles, et Bay of Pigs oli metsikus, mis ei tohi enam korduda, ja võttis endale selle eest kogu vastutuse. Seda tehes sai noorest võimekast poliitikust tegelik liider. Need, kes võtavad endale vastutuse, omavad võimu. Need, kes seda väldivad, võimu ei saa. /---/

4. veendumus: selleks et kõiki asju kasutada, ei ole vaja kõike mõista. 

Paljud edukad inimesed elavad veel ühe kasuliku usu najal. Nad ei arva, et peavad mingi asja kasutamiseks selle kohta kõike teadma. Nad teavad, kuidas kasutada olulist, ilma et oleks vaja seda viimse pisiasjani tunda. Vastutaval kohal olevaid inimesi jälgides võib näha, et neil on olemas vajalikud teadmised paljude asjade kohta oma ettevõttes, aga harva tunnevad nad põhjalikult iga üksikasja./---/ Kui me jälgime edukaid inimesi, et teada saada, milliseid samme nad tulemuste saamiseks astuvad, saame me nende samme kopeerida ja hoopis väiksema ajaga tulemusteni jõuda. Aeg on üks asi, mida mitte keegi teie jaoks juurde ei saa tekitada. Edukad inimesed käivad ajaga alati kokkuhoidlikult ümber. Nad püüavad igas olukorras teha kindlaks selle olemuse ega hakka ülejäänu peale aega raiskama. Kui aga mingi asi hakkab neid huvitama, kui nad tahavad teada, kuidas mingi mootor töötab või kuidas mingit toodet valmistatakse, siis kulutavad nad selle õppimiseks lisaaega. Aga nad teavad alati, kui palju teadmisi on vaja. Nad teavad alati, mis on tähtis ja mis mitte.

Te võite kulutada kogu oma aja juurestiku tundmaõppimisele, aga võite ka õppida vilju noppima. Edukad inimesed ei ole ilmtingimata need, kellel on kõige enam infot või teadmisi. Küllap oli ka Stanfordis ja California Tehnikaülikoolis palju teadlasi ja insenere, kes teadsid arvuti ehitamisest rohkem kui Steve Jobs ja Steve Wozniak (arvutifirma Apple loojad – toim.), kuid just need kaks oskasid kõige efektiivsemalt ära kasutada seda, mis neil oli. Nemad olid need, kes said tulemusi.

5. veendumus: inimesed on suurim ressurss. 

Meistrid – see tähendab inimesed, kes saavutavad väljapaistvaid tulemusi –, omavad peaaegu alati teiste suhtes väga suurt austust ning hindavad neid kõrgelt. Neil on meeskonna, ühise eesmärgi ja ühtsuse tunnetus. Kui selliste uute äriraamatute nagu “Innovation and Entrepreneurship”, “In Search of Excellence” ja “The One Minute Manager” vahel otsida mingit ühist joont, siis oleks see selline, et kestvat edu ei ole võimalik saavutada ilma inimestevahelise kooskõlata, et edu võib saavutada ainult siis, kui luuakse hästi toimiv meeskond.

Me kõik oleme näinud aruandeid Jaapani tehaste kohta, kus töölised ja juhtkonna liikmed söövad samas sööklas ning kus kõik osalevad tulemuslikkuse hindamises. Nende edu peegeldab imesid, mida võib saavutada siis, kui inimesi austatakse, mitte aga ei püüta nendega manipuleerida. 
Kui “In Search of Excellence’i” autorid Thomas J. Peters ja Robert H. Waterman Jr. selgitasid välja ettevõtteid tugevdavad tegurid, leidsid nad, et põhiline on inimestele pööratav tähelepanu. Väljapaistvas ettevõttes ei ole vist ühtegi tähtsamat omadust kui üksikisiku austamine, kirjutasid nad. Edukad olid need ettevõtted, kus inimesi koheldi austuse ja väärikusega, kus neid peeti partneriteks, mitte tööriistadeks. Autorid märkisid, et ühes uurimuses nimetas kaheksateist Hewlett-Packardi tippjuhti kahekümnest, et ettevõtte edukus sõltub HP inimestele orienteeritud filosoofiast. HP ei ole jaemüügifirma, mis suhtleks avalikkusega, ega ka heast mainest sõltuv teenindusettevõte. Selles tegeldakse kaasaegse tehnoloogia kõige keerulisemate küsimustega. Aga isegi seal on selge, et töötajatesse hästi suhtumine on kõige tähtsam.

Öelda enda kohta, et ma kohtlen inimesi austusega, ja seda ka tegelikult teha, ei ole üks ja sama asi. Need, kes saavutavad edu, ütlevad teistele kõige sagedamini: “Kuidas me saaksime seda paremini teha?”, “Kuidas see asi korda ajada?”, “Kuidas paremaid tulemusi saavutada?”. Nad teavad, et ühel inimesel, olgu ta nii geniaalne kui tahes, on üksinda väga raske saada samu tulemusi, mida saavutatakse tõhusa meeskonna ühise jõupingutuse tulemusena.

6. veendumus: töö on mäng.

Kas te teate mõnda inimest, kes oleks saavutanud suurt edu, tehes midagi, mida ta vihkab? Mina ei tea. Üks edu võti seisneb selles, et tuleb ühitada kaks asja – mida te teete ja mida te armastate teha. Pablo Picasso ütles kunagi: “Ma lõõgastun töötamise ajal; mitte millegi tegemine või külaliste võõrustamine väsitab mind.” Võib-olla ei maali me kõik nii hästi kui Picasso, aga me saame kõik anda oma parima, et leida töö, mis meid virgutab ja meile jõudu annab. Töösse võib sisse tuua palju neid aspekte, mida me kasutame mängides. Mark Twain on öelnud: “Edu saladus on teha kutsumusest elukutse.” Tundub, et edukad inimesed nii just teevadki.

Tänapäeval on palju kuulda töönarkomaanidest. On inimesi, kellele töö on muutunud ebaterveks kinnisideeks. Nad ei saa tööst rahuldust, aga on jõudnud punkti, kus nad ei suuda ka midagi muud teha. Teadlased on leidnud töönarkomaanide kohta üllatavaid asju. On inimesi, keda võib pidada töönarkomaanideks, sest nad armastavad oma tööd. Töö esitab neile väljakutseid, ergutab neid, muudab nende elu rikkamaks. Need inimesed suhtuvad töösse nii, nagu enamik meist suhtub mängudesse. Nad võtavad tööd kui võimalust end täiendada, uusi asju õppida, uusi valdkondi avastada. 
Kas mõned tööd on arendavamad kui teised? Muidugi. Küsimus on selles, et nendeni tuleb jõuda. Siin toimib ülespooleminev spiraal. Kui teil õnnestub leida viis, kuidas oma tööd teha loovalt, siis aitab see teil veelgi huvitavama töö poole liikuda. Kui te aga leiate, et töö on vaid rügamine, lihtsalt viis raha teenida, siis on üsna tõenäoline, et te kaugemale ei jõuagi.

Me kõnelesime enne veendumuste sünergiast, sellest, et üks positiivne veendumus toetab teisi positiivseid veendumusi. See on järgmine näide. Ma ei usu, et oleks olemas ummikusse viivaid töid. On ainult inimesed, kes on kaotanud usu võimalustesse, kes on otsustanud vastutust enda peale mitte võtta, kes on otsustanud uskuda ebaõnnestumisse. Ma ei taha öelda, et teist peaks saama töönarkomaan. Ma ei taha öelda, et te peaksite maailma ainult oma töö ümber keerlema panema. Kuid ma tahan öelda, et te rikastaksite oma maailma ja tööd, kui teeksite seda sama uudishimu ja visadusega, mida te toote oma mängudesse.

7. veendumus: edu ei tule ilma pühendumiseta. 

Edukad inimesed usuvad pühendumise jõusse. On üks usk, mis on edust praktiliselt lahutamatu – suur edu ei tule ilma pühendumiseta. Mis tahes valdkonnas edukaid inimesi vaadates võib näha, et nad ei pruugi olla parimad ja andekaimad, kiireimad ja tugevaimad. Nad on hoopis kõige suurema pühendumisega. Kuulus vene baleriin Anna Pavlova on öelnud: “Minna peatumata ühe eesmärgi suunas: see on edu saladus.” See on lihtsalt veel üks viis, kuidas sõnastada Ülima Edu Valemit – tuleb teada oma eesmärki, jäljendada seda, mis toimib, astuda vajalikud sammud, arendada välja aistingute teravus, et saada aru, milliseid tulemusi saadi, ning kõike täiustada, kuni jõutakse tegelikult soovitud tulemusteni.

Seda võime näha mis tahes valdkonnas, isegi nendes, kus sünnipäraste eeldustega inimestel tunduvad olevat suurimad võimalused. Võtame näiteks spordi. Miks on Larry Bird üks parimatest korvpalluritest? Paljud inimesed juurdlevad selle üle ikka veel. Ta on aeglane. Ta ei oska hüpata. Graatsiliste gasellide maailmas tundub ta teinekord otsekui aegluubis mängivat. Aga kui hakata asja üle mõtlema, saab selgeks, et Larry Bird on edukas sellepärast, et tal on tohutu pühendumine edu saavutamisele. Ta harjutab rohkem, tal on rohkem vaimset jõudu, ta mängib rohkem südamega, ta tahab rohkemat. Ta pigistab oma oskustest rohkem välja kui paljud teised.

Samamoodi on rekordiraamatutesse jõudnud Pete Rose, sest ta pühendub järjepidevalt meisterlikkuse saavutamisele ja paneb kõigisse oma ettevõtmistesse kogu oma jõu. Tom Watson, väljapaistev golfimängija, ei säranud Stanfordis. Ta oli lihtsalt üks mängija platsil. Aga tema treener imestab tema üle ikka veel, öeldes: “Ma ei ole kunagi näinud kedagi, kes rohkem harjutaks.” Sportlaste puhul ei tähenda erinevused füüsilises jõus tavaliselt mitte midagi. Hoopis pühendumine eristab häid mängijad suurtest mängijatest.

Pühendumine on oluline edu komponent igas valdkonnas. Enne tõeliselt kuulsaks saamist oli Dan Rather tuntud kõige rohkem tööd rügava teleuudiste reporterina Houstonis. Ikka veel räägitakse sellest, kuidas ta orkaani ajal Texase rannikul seda puu otsast filmis. Hiljuti kuulsin ma aga Michael Jacksoni kohta kedagi ütlemas, et Jackson on üleöö sündinud ime. Üleöö sündinud ime? Kas Michael Jacksonil on suur anne? Muidugi. Aga ta on seda arendanud alates sellest ajast, kui ta oli viis aastat vana. Ta on meelelahutustööstuses olnud sellest ajast saadik, harjutanud laulmist, täiustanud tantsimist, kirjutanud laule. Loomulikult on tal sünnipärane anne. Ta kasvas keskkonnas, mis seda kõike toetas; ta arendas välja usu, mis aitas tal edasi areneda; tal oli perekond, kes teda suunas. Ometi taandub kõik ikkagi sellele, et ta oli nõus selle eest teatud hinda maksma. Mulle meeldib kasutada väljendit “maksku mis maksab”. Edukad inimesed on valmis edu nimel maksma mis tahes hinda. Just see, kuid ka muu, eristab neid ülejäänud inimestest. 

Ülaolev tekst pärineb Anthony Robbinsi raamatust “Sisemine jõud”. 

Artikkel on avaldatud ajakiri Saldo nõusolekul

Related News: