2. aprill 2014

Emaslindude parematest paljunemisvõimalustest vangistuses

Lindude paaritumine

Pilt:Internet

Mõnede hävimisohus liikide jaoks on ainukeseks ellujäämisvõimaluseks vangistuses läbiviidavad paljundamisprogrammid.

Sellistel programmidel on aga puuduseid – sageli sõltutakse kunstlikust viljastamisest, millega saadakse loodetust oluliselt kehvemaid tulemusi. Maroko teadlased Adeline Loyau ja Frederic Lacroix leidsid probleemile lahenduse.

Teadlased uurisid kraetrappi (Chlamydotis undulata) suurekasvulist kõrbelindu, keda on palju kütitud armurohuks peetava liha tõttu. Liik on seetõttu hävimisohus ning käivitatud on programm linnu arvukuse taastamiseks vangistuses paljundamise abil. Emaseid hoitakse isastest lahus, viljastatakse kunstlikult ning paljud neist isegi ei näe ühtegi isaslindu. Tegemist on ainsa meetodiga, mis võimaldab neid lindusid vangistuses paljundada, kuid sellise meetodi puhul langeb poegade koorumisedukus 15 protsendi võrra. Loyau ja Lacroix arvates on selle taga emaste endi suhtumine.

Varasemates uurimustes on näidatud, et emased saavad kontrollida energia kogust, mille nad järgmisse põlvkonda investeerivad. Emane teeb oma otsuse, lähtudes paljudest teguritest nagu näiteks paarilise kvaliteet või keskkonnatingimused. Kui emane arvab, et on leidnud heade omadustega partneri ning et järeltulijad hakkavad elama mõnusates tingimustes, on kasulik neisse rohkem ressursse paigutada. Kui paarilise valik on aga pigem ebaõnnestunud ning toitu on vähe, on kasulikum energiat kokku hoida ja järgmisel hooajal uuesti proovida. Sellised otsused mõjutavad tugevasti linnupoegade võimalusi kooruda ja ellu jääda.

Et emaste otsuseid mõjutada, näitasid Loyau ja Lacroix neile pulmatantsu tegevaid isaseid linde. Kui isane kraetrapp tahab emast võrgutada, jookseb ta ringi, tõstes samal ajal üles oma pea- ja kaelasuled. See on aus kvaliteedisignaal, sest nõrgemad isased ei suuda sellist energiakulukat tantsu kaua jätkata.

Loyau ja Lacroix leidsid, et kui emased nägid rohkem pulmatantsu tegevaid isaseid, õnnestus nende kunstlik viljastamine suurema tõenäosusega ning munadest koorus rohkem poegi. Kui emased nägid uhket tantsu sooritavat isast, lisasid nad munarebudesse rohkem testosterooni. Kehva tantsu sooritava isase nägemine sellist investeeringut esile ei kutsunud. Hormoonide panustamine munasse võimaldab linnupoegadel kiiremini kasvada ja ise rohkem testosterooni toota.

Teadlased uurisid ka linde, kellelt viljastamiseks kasutatud seemnerakud pärinesid, ning leidsid, et poegade tegeliku isa kvaliteet ei mõjutanud kuidagi koorumisedukust või kasvukiirust. Need näitajad sõltusid puhtalt ema mõjust, mis oli omakorda mõjutatav pulmatantsu sooritanud isase kvaliteedist. Looduses oleks tõenäoliselt tegemist olnud sama isasega, kellega emane paaritub, kuid vangistuses oli võimalik emase linnu ja poegade bioloogilise isa poolne mõju lahutada.

Loyau ja Lacroix uurimus on oluline ka teiste vangistuses läbiviidavate paljundamisprogrammide jaoks. Sellised programmid sõltuvad sageli kunstlikust viljastamisest, et emased saaksid paarituda spetsiaalselt väljavalitud isastega, mis võimaldab järgmise põlvkonna geneetilist mitmekesisust suurendada. Uurimus näitab, et lihtsalt munarakkude ja seemnerakkude kokkusegamisest katseklaasis ei pruugi piisata. Emased loomad määravad sageli suuresti oma poegade saatuse. Teadlased peavad emaste otsuste tagapõhja mõistma, et kunstlikest paljundamisprogrammidest maksimaalne tulemus kätte saada.

On võimalik, et teiste liikide puhul töötaksid sama triki teistsugused versioonid. Kraetrapi puhul on pulmakombed peamiselt visuaalsed, kuid teiste liikide isased võivad emaseid võrgutada näiteks hüüete või lauluga – võib-olla piisaks mõne liigi puhul paljunemisedukuse suurendamiseks lihtsalt kvaliteetse isase laulu ettemängimisest.