Pilt:mees.eu

Minu ja mulle jutustatud kogemustes on palju lugusid, kuidas väikesed tüdrukud on edukamad kaebajad kui poisid.

Näiteks, tüdruk kurdab nuttes täiskasvanule, et poiss lõi. Õpetaja (või lapsevanem) haarab poisil natist kinni: „Miks sa lõid?“. Heal juhul poiss seletab, et tüdruk narris, alandas või näägutas ta kallal ja tegelikult ta ju õieti ei löönudki. 

Mõnikord peavad poisid selgitusi autuks kitumiseks, veel sagedamini aga poisid lihtsalt ei oska seletada. No olgem ausad, „miks“ küsimus on kõrgkooli tudengitelegi vahel eksami raskeim osa. Vastus küsimusele „miks sa lõid?“ eeldab aga põhjus- tagajärgede seoste loomist, narratiivi konstrueerimist, enese ja teiste rolli analüüsi, õigete verbide valikut jpm. Isegi kui mõni sotsiaalselt andekas poiss põhjus-tagajärg seoste analüüsi tulemusena esitab näiteks vastuse „Ta ei jätnud mind rahule…“ , kas see oleks siis täiskasvanule inspireeriv küsimaks edasi? Saamaks aru, mis tegelikult juhtus.

Võiks ju õpetada poisse juba varases lapseeas ära tundma situatsiooni, kus närv vastu ei pea ja seda vägavallata lahendama. Selle asemel, et taas ja taas legitimeerida kitukultuuri (edukad kaebajad ja vaikimise aukoodeks) võiks arendada hoiakuid, et on vahe kitumise ja oma mure ärarääkimisel (nn mina-teadete esitamisel probleemide korral). Karistamise ja märkuste kirjuamise asemel võiks anda poistele konfliktikommunikatsiooni praktilise treeninguvõimaluse.

See pole üldine. Mõned poisid saavad kodust kaasa suurepärased suhtlemisoskused, adekvaatse enesehinnagu, emotsionaalse hariduse – neil on selge konkurentsieelis.

Mõnedel poistel juhtuvad olema nii sotsiaalselt, emotsionaalselt kui ka pedagoogiliselt andekad õpetajad või treenerid. On neid, kes omandavad sotsiaalseid ja enesekohaseid oskusi lugemise, vaatamise ja vaatlemise abil. Ma olen aga mõelnud, et kui eesti talupoegade hulgas oli juba 19. sajandi lõpus oli piisavalt kirjasõna lugejaid, kandmaks välja eestikeelset ajakirjandust– aga selleks, et lugeda ajalehte, ei piisa vaid tähtede kokkuveerimiset –, siis miks ei võiks me 21. sajandil olla samavõrd eesrindlikud emotsionaalse kirjaoskuse alal?

Ja muidugi on ka tüdrukutel vaja kõiki neid oskusi. Enamasti aga tüdrukud ja naised suudavad sotsiaalseid pädevusi omandada ja arendada ka napimates oludes.