By: Heljo Pikhof

24. juuli 2011

Heljo Pikhof: loodud meheks ja naiseks

Pilt: Internet

"Inimesel ei ole hea üksi olla," ütles Looja, "ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on." Nõnda sai see seatud juba aegade alguses.

Veel mõni sugupõlv tagasi võeti laps, kui ta siia ilma sündis, vastassoo rõivatükki – poisslaps naishinge särgi sisse ja tüdruk meesterahva pükstesse. See pidi siis tooma kas naise- või meheõnne. Sest meie vaaremad teadsid, et ka halb abielu on parem kui vallaspõli.

Kelle jaoks plikatirts end ehib, kui hakkab end juba natuke naisena tundma? Kelle tähelepanu otsib koer poiss, kui teeb oma järjekordse koerustüki? Olgu pealegi, et esiotsa ehk alateadlikult, puht looduse sunnil. Igaühe jaoks on kuskil keegi, tõdeb vana laulusalmgi. 

Ometi on meil häbemata palju inimesi, kes kõnnivad omapäi läbi elu või jäävadki valima. Raske uskuda, et alati on see õnnestav ja hästi läbi tunnetatud paratamatus. Meie pealiskaudses ajas, mis välist väärtustab ja raha pööritab, ei vaata me teisele inimesele enam silma. Me vaatame, mis on tal seljas või mis autoga ta sõidab – me vaatame kaubamärki. Kaupa aga annab kaaluda: ehk saab kuskilt paremat? Veel paremat?

Klantsmaailm kutsub meid muudkui mõõtu võtma ja võistlema, nõnda ennastunustavalt võistlema, et meelest pühitakse ka kõige ürgsem tõde: naine ei ole loodud mehega rinda pistma. Ja vastupidi. Kaalukategooriad on erinevad. Mees ja naine on loodud abikaasadeks, teineteist toetama ja täiendama.

Mulle näib, et praegusajas oleme eeskätt meie, naised, need, kes ülejõu üritavad. Ei kipu ju mehed meiega laste kandmise ja sünnitamise töös võistlema. See on, see jääb meie pärisosaks. Konkurentsitult. Naine, kes tahab mehega võidu joosta, peab olema kaks korda nii tugev kui mees. Kuni ta katkeb, murdub, kuhtub. 

Mõelgem hetkeks, mille nimel? Et elu lõpuni muudkui tõestamatut tõestada? Et kangelaslikultoma last üksinda kasvatada? (Ehkki olgu leedi nii raudne kui tahes, ihuüksi ta lapsi ikka ei saa.)

Jah, meie naised on tugevad, targad, haritud. Siin, Põhjatähe all, ei olekski teisiti saanud – kui mees jäi merele või sõtta, siis naine lihtsalt pidi ära toitma nii enda kui lapsed. Ent meesteta külade ajad on õnneks möödas. 

Jah, meie naised ei ole ilmaski katnud nägu parandžaaga, ikka on nad kõndinud püstipäi. Aga just sedasi annab ju teisele, meesinimesele, hästi silma vaadata – et märgata välise taga inimest ja tunda ära too õige. Sest naine on ikkagi see, kes tõrjub või omaks tunnistab.

Ja veel – Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Mitte meheks ja meheks või naiseks ja naiseks. Ja kui see mõnel puhul just nõnda peab olema, siis olgu pealegi. Ainult et – kas tuleb tingimata püünele ronida ja häälekalt oma (ainu)õigust kuulutada? Lõpmata kurb on, kui alles varsaaruga inimlaps sellisest paarissuhtest kui moeasjast kinni haarab ja oma elu ära lörtsib.

Heljo Pikhof on Riigikogu liige

Related News: