Pilt:refusingtokill.net

Naiste veebiajakiri femme.ee kirjutab Iisraeli naistest ja nende kohustuslikust ajateenistuse läbimisest.

33-aastane Ofra näeb välja pea kümme aastat noorem, istudes laialilaotatud mustlasseeliku ja kõndimisel kõliseva jalaketiga Aramboli kohviku patjadel. Ometi on tal seljataga kaheaastane armeeteenistus ning surmahirm on osa tema reaalsusest. Vestlesin Indias mõnede sõjaväe läbinud iisraeli naistega.

"Pärast sõjaväge lähevad paljud reisima Indiasse, Ladina-Ameerikasse või Austraaliasse, et toibuda oma sõjaaegsetest üleelamistest ja saada eemale kogu pingelisest olukorrast. Isegi siin, Indias, kuuldes ilutulestikurakettide pauke, ehmatavad kõik iisraellased, mõeldes, mis juhtus. See on  hirmus. Me kutsume ilutulestikke õnnepommideks."

Ofra on pärit Tel Avivist. Kõikidele iisraeli tüdrukutele on ette nähtud kaks aastat armeeteenistust, poistele kolm, niipea, kui nad saavad 18-aastaseks. Ülikooliõpingutega annab armeeteenistust paar aastat edasi lükata. Ofra õppis arhitektuuri, nii et armees olles sai ta täita inseneri rolli. Tema tööks oli kontrollida varjendite ja ohutusruumide nõuetele vastavust. "Pidin kontrollima, kas iga varjend ja ohutusruum vastab nõuetele juhuks, kui tekib olukord, et seda peab kohemaid kasutama evakueerimise eesmärgil. Igal korrusmaja korteril on spetsiaalne ohutusruum, kuhu inimesed saavad varjule minna, kui lennuk majale pommi peaks heitma. Seal on nad ohutus kohas. Maja laguneb ümbert ära, kuid ohutusruumid jäävad püsti. Ohutusruumi seinad on erakordselt paksust betoonist ja kaetud traadiga, kindlustamaks nende püsivust. Aken ja uks on õhukindlalt suletud, et keemiarünnaku ajal gaas sisse ei pääseks. Ohutusruumid on  ühendatud tuletõrjeredeliga. Mu töö armees oli tegelikult päris hea: üheksast viieni, siis koju. Pärast kaht aastat pakuti mulle jääda veel üheks, kuid ma loobusin. Sõjaväeteenistuse eest saab palka ka, kuid täiesti minimaalselt."

Kas tunned end sel teemal vesteldes ebamugavalt?

"Ei, see on minu reaalsus. Mõnikord lähed õhtul välja baari ega pruugi enam elusalt tagasi tulla. Ma kaotasin kaks sõpra enesetaputerroristide läbi. Üks neist oli pärit Rootsist. Ta oli ettekandja rannabaaris. Kaks-kolm aastat tagasi oli Iisraelis palju palestiinlastest enesetaputerroriste, praegu on olukord rahulikum. Enesetaputerroristid tapavad täiesti süütuid inimesi – nad lähevad bussi või kaubanduskeskusesse ja lasevad end õhku. Enamasti juhtub seda suurtes linnades. Kui tahad tappa palju inimesi korraga, lähed ju rahvarohkesse paika. Mul on olnud olukordi, mil teel tööle istun bussis ja värisen hirmust. Uurin silmadega läbi iga siseneva tüübi – kas ta näeb välja araablase moodi, võib-olla on tal jaki all pomm keha külge monteeritud. Ma ei teagi, kui mitu korda olen suurest hirmust bussi pealt maha läinud ja helistanud oma ülemusele öeldes, et olen tööle tulemiseks liiga hirmul. Muidugi ta mõistab, see on meie igapäev." 

"2006. aastal, mil käis sõda Liibanoniga, olin ma Euroopas. Lugesin lehest, et Haifasse lasti kolm raketti. Kohtusin mõnede iisraellastega, kes sellest kuulnult kommenteerisid, et tegelikult oli rakette pigem kolmesaja ringis. Kõik mu sõbrad Iisraelis olid sõjaväkke värvatud - isegi need, kes ei oleks pidanud seal olema. Nad olid töölt lahti võetud ja sõjaväkke saadetud. Muidugi, tüdrukuid ei saadeta päris sõjategevuse keskele - nad tegelevad spionaaži ja sideteenistuse ning muu sarnasega.

Artikli "Iisraeli militaarneiud" täistekst on leitav femme.ee portaalist.