Pilt: baltimoresun.com

Miks mitte minna veinireisile Saksamaale? Veiniajalugu on seal tehtud üle 1000 aasta ning viimased kuus väga head aastat on näidanud täiesti uut, eriliselt head Saksa veini nägu.

Kui Liviko impordijuht Erbi Kildjer aastal 2004 oma esimesele Saksa veinireisile läks, teadis ta Moselit ja Rheinhessenit piirkondadena, Rieslingut viinamarjana, aga ülejäänud väljendid olid arusaamatud ja tekitasid pigem segadust. Kuid ühest oli ta teadlik - peentele veinifriikidele Saksamaa veinid meeldisid. Tänaseks on Erbi aru saanud piirkondadest, viinamarjasortidest (kuid neid on seal palju), kvaliteedi kategooriatest ning veidi viinapuumägedest ja küladest, sest viimaseid on kordades rohkem kui viinamarjasorte.

Millest siis alustada ja kuhu minna? Kuigi arvestatavad viinapuude kasvatusalad jäävad vaid kuuendikule suurest Saksamaast, tuleks ikkagi valida, milline piirkond huvi pakuks - kõike läbi sõita ei jõua. Enamik parematest veinipiirkondadest jääb Saksamaa kagu- ja lääneossa ning 85% viinapuuväljadest on heledate all.

Siin tutvustab ta lähemalt seitset külastamisväärt, paadunum veini­friik võib punaveini jahtides väisata veel Ahri (Moselist põhjas) või Baden-Badenit (Württembergi naaber).

Rheinhessen

Kõige suurem kõigist on Rheinhessen, mis jääb 40-50 km kaugusele Frankfurdist, kuhu saab Tallinnast otselennuga. Rheinhessen on enamasti tuntud kui igapäevaveinide tallermaa, aga just siit (Wormsi-nimelisest linnakesest) pärineb kurikuulus Liebfraumilch, mis tegi kunagi Saksamaa ilmakuulsaks - makstes 19. sajandil sama palju kui tänased Bordeaux' tippveinimõisate tooted (nt Ch. Margaux jt).

Paarkümmend aastat tagasi, oma käibemahu hiilgeaegadel sai aga pudeli juba 35-40 krooniga kätte, mis rikkuski Saksamaa veinide maine. Tänapäevaks on elu kannapöörde teinud, Liebfraumilch'ide tootmine on minimaalne ning palju paremal tasemel. Rheinhessen oli ja on enamiku suurte veinikooperatiivide asupaik, kust tuleb ka suurem osa tuntumaid mahuveine. Enamik neist on tänapäeval üsnagi talutavad - head aastakäigud aitavad.

Levinumad marjasordid: heledatest Müller-Thurgau, Riesling, Silvaner jne; tumedatest Dornfelder, Portugieser ja Spätburgunder (Pinot Noir).

Märkeid tootjate kohta leiab veiniteadmikest (Hugh Johnson, Oz Clarke), Eestis saada olnuist (enam pole) - Guntrum, Heyl zu Herrensheim, Villa Sachen. Suurtootjaid tasub külastada võrdluseks (et saada aru, mis hea).

Tähtsaimad veinikülad: Oppenheim, Nierstein, Nackenheim, Bingen ja Worms (viimane rohkem ajaloolisest vaatevinklist). Valged veinid moodustavad selles piirkonnas 2/3 toodangust.

Pfalz

Suuruselt järgmine ja Rheinhessen'i naaber on Pfalz, mis ei asu samuti eriti kaugel Frankfurdist. Piirkond on aga palju mitmekesisem ja kliima poolest veidi parem ning kohalikud veinitootjad on palju aktiivsemad oma eksistentsi eest võitlema. Konkurents mõjub väga hästi nii veinide välimusele kui ka sisule. Suurtootjaid leidub, kuid välja paistab ka hulk väikeseid tippe, kes on Rheinhessenis pea märkamatud.

Levinuimad viinamarjasordid: heledatest Riesling, Müller-Thurgau, Kerner, Silvaner jne; tumedatest Dornfelder, Portugieser, Spätburgunder (PN).

Veinid on Rheinhesseni omadest veidi rikkamad, veidi täidlasemad, alkohoolsemad (rohkem päikest).

Selles piirkonnas on paremad kooperatiivid ning ka väiketootjad. Mitmed veiniajakirjanikud on kutsunud seda piirkonda ka Saksamaa Toscanaks (nii ilu kui ka hea veinikliima suhtes).

Märkeid tootjate kohta saab veiniteatmikest, internetist www.pfalz.de  või Vikipeediast, kindlasti tasub külastada: von Bassermann-Jordan, von Buhl, Bürkling-Wolf, Müller-Catoir, Wolf.

Tähtsaimad veinikülad: Bad Dürkheim, Forst, Neustadt, Deidesheim. Valged moodustavad 60% toodangust.

Rheingau

Üks väiksemaid, kuid ka üks paremaid on Rheinhessenist põhja poole jääv Rheingau. Väike, peaaegu kooperatiivi- ja suurtootjavaba (neid seal 3-4 ainult) piirkond, mis on kuulus nii paljude detailide poolest (mis veini puudutavad), et kirjeldamiseks kuluks lehekülg, kuid nimetame mõned tähtsamad. Rheingaus hakati esimesena Rieslingit kasvatama ja esimene puhas Rieslingi vein tuligi siit (keskajal oli enamik veine siiski segud erinevaist sortidest). Siit algas ka tänapäevane eliitviinapuuaedade ja -veinimõisate klassifikatsioon jne. Põhjus lihtne - Rheingaus asusid ühed keskaja tähtsamad ja edumeelsemad kloostrid, kes ka viinapuuaedadega tegelesid ning palverändureid majutasid. Alternatiiv tänapäeva hotellindusele.

Piirkonda ilmestavad suurepärased väiketootjad, kes on sõbralikud ja enamasti väga hea veinivalikuga. Paljude mõisate juures leidub ka ööbimisvõimalus. Kindlasti tasub külastada kaht kuulsaimat kloostrit - Kloster Eberbach („keskaja Gallo", tootes aastas üle kolme miljoni liitri) ja Schloss Johannisberg (Rieslingi sünnikodu). Viimase järgi kannab ka Riesling mitmes maailma nurgas nimetust Johannisberg Riesling.

Piirkonna tootjad on enamikus väga head ja kindlapeale minek on Breuer, von Hessen, Johannishof Eser, Baron Knyphausen, Jung, Ress, Schloss Johannisberg, Schloss Vollrads, Künstler, Robert Weil ja muidugi Kloster Eberbach Eltvilles jne. Mõisate puhul tasub eelnevalt täpsustada, kas ka veinituriste teenindatakse, kuna tegu on siiski väga väikeste perefirmadega.

Valged veinid moodustavad üle 90% toodangust, levinuim hele viinamarjasort on Riesling. Veinid on ühed Saksamaa võimsaimad. Rikkad, jõulised, tihti kuivad (mis pole Saksamaal just kõige tavalisem), väga hea mineraalsuse ja värskusega.

Tähtsamad veinikülad: Rüdesheim (Bingenist üle jõe), Geisenheim, Eltville ja Johannisberg (ajaloolisest aspektist).

Nahe

Rheingau ja Rheinhesseni külje alla Nahe jõe ümbrusse jääb ka samanimeline veinipiirkond. Nelja kuulsa naabri keskel tuleb neil eriti vaeva näha ning see on viimasel aastakümnel vilja kandnud. Piirkond on mägine, väga rikkalike pinnasevormidega ning väga erinevate veinitootjatega. Riesling „ruulib". Kuna piirkonnas kohtuvad kolm täiesti erinevat, kuid väga head pinnasetüüpi, siis on samast marjast ja samalt tootjalt, kuid erinevalt maalapilt tulnud veinid tihti väga erinevad. Hea elamus veinifriikidele.

Levinuimad viinamarjasordid on: heledatest Riesling ja Müller-Thurgau; tumedatest Dornfelder.

Veinidel on nüanss Rheingaust, Moselist ja Pfalzist ehk oma Nahe nägu, mis jääb nii ehk nii Rheingau ja Moseli vahele.

Tähtsaimad veinikülad on: Bad Kreuznach, Traisen, Schlossböckelheim. Kolm neljandikku taas valged veinid.

Mosel

Saksamaa suuruselt kolmas ja tuntuim, juba roomlaste aja veinipiirkond on Mosel. Kuna enamik veinikultuurist tuli roomlaste kaudu, siis esmased kindlustatud laagrid rajati Trieri (Moseli lõunaosa) ning teine Wormsi (Rheinhesseni lõunaosa). Neist punktidest algas ka viinapuuaedade rajamine. Siin leidub nii väikseid tipptootjaid, kes korjavad marju käsitsi pea pooltelt oma nõlvadelt, kui ka suuri kooperatiive, kelle saak laiub lamedatel nn kapsamaadel. Ka veine on seinast seina. Üldiselt on kõik joodavad, mõned rohkema vaeva ja hingega, kuid maitsel ja maitsel on vahe.

Moseli jõe org on müstiline, nii et ilusa ilmaga võtke jalgratas ja sõitke sellega mööda suurepärast maastikku - see on lihtsalt lummav - alates Koblenz'ist Trierini ja sealt Serrig'i linnakesse.

Tähtsaim hele viinamarjasort on jällegi Riesling, kuid võib leida ka head Pinot Blanc'i, Silvanerit, Kernerit. Roomlaste ajast pärit Elbling on huvitav ajalooliselt, kuid... siiski ainult ajalooliselt. Tumedatest on tähtsamad Dornfelder ja Spätburgunder, kuid piirkond pole just parim punastele veinidele.

Veinid on vähese alkoholiga, puuviljased, lillelised; tipptootjatel väga pikaealised ja mineraalsed. Tihti hea magususe ja happe balansiga.

Kindlapeale minek: Grans-Fassian, Fritz Haag, Heymann-Löwestein, Dr. Loosen, Markus Molitor, JJ Prüm, Schloss Saarstein, von Schubert (Maximin Grünhaus), Dr. Thanish (neid kaks, kuid parem on VDP kulliga mõis).

Tähtsaimad külad on alt üles suunal: (Saar) Serrig, Saarburg, Ockfen, Wiltingen, (Ruwer) Kasel, Eitelsbach, (Mosel) Trittenheim, Piesport, Brauneberg, Wehlen, Zeltingen, Bernkastel-Kues, Graach, Ürzig (üks järsemaid Moseli mäenõlvu asub siin), Erden, Zell jne. Üle 80% on valged veinid.

Franken

Frankfurdist saja kilomeetri kaugusele itta jääb veel üks kuulus veinipiirkond Franken (kuulsa Würzburgi linnakese ümbrus). Keskajal oli see kant üks Saksamaa tähtsamaid 40 000 hektari viinapuuaedadega, milles tänapäeval kasutusel veidi üle 6000. Omaette iludus on Würzburg nii oma barokkaja ehituste kui ka veinidega. See on üks väheseid piirkondi Saksamaal (kui mitte ainus), kus enamik veine valmib kuivadena. Ka pole viinamarjade esikolmikus esindatud Rieslingi marja. Ka pudeli tüüp on neil oma - kuulus Bocksbeutel, mis ümbritseb lisaks õilsale frankenile isegi välisturgudel levinud mullitavat Portugali roseed.

Ka aluspinnaselt on Franken eriline - liivakivi ja lubjakivi, milles kivistunud molluskid (nagu Chablis' aladel). Frankeni veinid ongi suurepärased alternatiivid Chablis' veinidele ja Sancerre'idele, lisaks vähemalt viiendiku soodsamad. Enamik neist tarvitatakse tänapäeval küll 60 km raadiuses kohapeal, mis ei tähenda halba veini, vaid pigem halba turundust.

Üle 82% toodangust on valged veinid. Koos Rheingau veinidega üks alati kindel ost (aastakäigud 2002, 2005, 2006 ja 2007 olid parimad)

Tähtsaimad viinamarjasordid on heledad - Müller-Thurgau, Silvaner ja Bacchus.

Keda külastada? Kindla peale minek on Castell (Fürstlich Castell'scher Domänenamt), Fürst, Löwenstein, Sauer, Juliusspital, jt.

Tähtsamad veinikülad: Randersacker, Iphofen, Castell, Volkach, Escherndorf.

Württemberg

Stuttgardist ülespoole jääb Saksamaa tuntuim punaveinide piirkond Württemberg. Kui veel kümme aastat tagasi omas see peamiselt kohalikku tähtsust (95% selle piirkonna veinist tarbiti Saksamaa piires), siis viimased kuus head aastat on piirkonna mainet, veine ning nende turgu tunduvalt parandanud. Siiski on enamik Württembergi veine rohkem friikidele, kel Burgundia ja Rhone'i omadest kõrini. Huvitav kogemus kindlasti, kuna enamik seal levinud sortidest omab siiani ainult piirkondlikku tähtsust.

Tuntuimad viinamarjasordid: tumedatest Trollinger, Müller-Rebe (Pinot Meunier), Lemberger, Spätburgunder (Pinot Noir); heledatest Riesling, Kerner. Leidub hulgaliselt huvitavatest marjadest valgeid, kuid mitte ühtegi liiga massiliselt. Valgete veinidega alles otsitakse „oma nägu".

Kindla peale tootjad: Aldinger, Graf Adelmann, Neipperg, Schwegler, jt. See on ka piirkond, kus enamik veini tuleb kooperatiividelt, kuid alati tasub nii kaugele minnes paremikku otsida. Kui veinihuvi otsas, siis mitte kaugel pole Heidelberg, kus ilusad poekesed, vana linnuse jäänused ja muidu tore olla.

Tähtsaimad veinikülad: Flein, Heilbronn. 70% punaveinid.

Mida teada veinisiltidest?

See väike sõnaseletus peaks valikut veidike lihtsustama, kuigi viimaste aastate Saksa veine võib usaldada. Riesling on kindlasti parim võimalikest, kuid eksperimenteerida tasub...

Kuiva veini leidmine Saksamaal polegi alati kõige lihtsam. Kui lisaks tootjale, viinamarjale ja piirkonnale sildil muud kirjet pole, on enamasti tegu tüüpilise puuviljase, veidi magusa (ca 30 g/l) valge veiniga. Päris kuivad ja tipptootjate omad on märgistatud Charta liiga nime ja musta triibuga üle sildi, millel üksik Rooma kaaraken.

Kuivemat stiili veinide siltidel on märge trocken või dry. Tippmõisate selletüübiliste esisildil on jälle must triip, millel kolm kaarakent (idee saadi Kloster Eberbachilt). Ülejäänud on magusamad.

Kabinett - veidi suurema suhkrusisaldusega, puuviljane, kompleksne vein. Hea toitude juurde ja lihtsalt lõõgastuseks. Enim tarbitav.

Spätlese - hiliskorjest, täidlasem, veelgi magusam. Hea lõõgastusvein.

Auslese - veelgi hilisemast korjest ja veelgi suurema suhkrusisaldusega. Hea hoidmise vein, areneb kaua, suurepärane dessertide juurde.

Icewein/Eiswein - dessertvein, valmistatud külmunud viinamarjadest. Enamasti väga kallis.

Beerenauslese, trockenbeerenauslese - dessertveinid, ülisuure töö tulemus ja seega maksavad varanduse.

Väiksemate veinitootjate puhul tasuks interneti vahendusel täpsustada, kas veinihuvilisi ka vastu võetakse ning millised ajad on parimad külastuseks. Keskmiste ja suuremate puhul tasub külastustel hoiduda korjeperioodist ehk augusti lõpust oktoobri alguseni, mil on peamiselt oodatud vaid usinad korjajad.

Allikas: Artikkel on ilmunud reisiajakirjas Estraveller