By: Jaan Kaplinski

14. november 2010

Jaan Kaplinski: ole meheks!

Jaan Kaplinski

Pilt: Internet

Mehe ja naise erinevustel on sügav bioloogiline põhi.

Mehe ja naise keha, ent ka psüühika vahel on mitmeid põliseid erinevusi, mille selgitamises tänapäeva neurofüsioloogia on teinud märkimisväärseid edusamme.

Kõigis inimühiskondades on mehe ja naise rollid rohkem või vähem erinevad: naine kui laste sünnitaja ning imetaja on olnud ikka seetõttu vähem liikuv, rohkem seotud koduga ning lastega. Mehe liikumisvõimalused ja seetõttu ka liikumisraadius on olnud suuremad, mehel on suurem valmidus avastada uut, ent ka suurem riskivalmidus. Väikelapsele on isa kaotus väiksem oht kui ema kaotus, nii on naisesse “programmeeritud” rohkem ettevaatlikkust ja hoolitsevust. 

Ent eri kultuurides, eri paikades ja aegadel on need ürgsed mehe ja naise rollid avaldunud erinevalt. On ühiskondi, kus meestelt oodatakse käitumist, mida eesti keeles nimetatakse “mehelikuks”, kus mehele öeldakse “Ole meheks!” Mees peab olema vapper, valmis võitlema teistega, mees on potentsiaalne sõjamees. Mees ei ole sentimentaalne, ta ei väljenda oma tundeid, eriti mitte haledust, kurbust.

Meilgi on tavaline öelda, et “mehed ei nuta”. Samal ajal on Eestis traditsiooniline külaühiskond olnud egalitaarsem: naistel on siin olnud palju rohkem õigusi ning vabadusi kui näiteks islamimaades või Hiinas, kus naine oli kinnistatud kodu nelja seina vahele, oli rohkem või vähem mehe omand. Samal ajal ei häbenenud mehed vanas Hiinas nutta: Hiina vanas luules kohtame palju pisaraid: luuletaja (väheste eranditega ikka mees) nutab taga oma peret ja kodu. 

On huvitav, et mitmetes keeltes, näiteks inglise ja prantsuse keeles tähendasid sõnad “mees “ (man, homme) sedasama, mis inimene. Nüüd, feministliku liikumise survel, on Läänemaailmas kasutusele võetud sõnad, mis tähendavad lihtsalt inimest, sõna, mis on eesti keeles ikka olemas olnud – inglise keeles nüüd “human”, “human being”. See sõnakasutus viitab mehe eelisasendile ühiskonnas. Mees on ühelt poolt privilegeeritud inimene, tal on olnud rohkem õigusi. 

Teame ju, et naised said Euroopas valimisõiguse alles XX sajandil, mitmetes islamimaades ei ole neil seda praegugi. Samal ajal pani mehe valitsev seisund talle palju kohustusi, mille täitmine ei olnud paljudele sugugi kerge ega vastanud tema psüühikale. Nii mehed kui naised on teatavasti nii kehaliselt kui psüühiliselt väga erinevad, ning ühiskonnas, kus mehe ja naise rollid on väga rangelt paika pandud, on paljudel nendes rollides püsimine olnud raske, isegi võimatu. 

Teame ajaloost naisi, kes leidsid oma kutsumuse sõdalastena (näiteks Jeanne d'Arc), teame aga mehi, kes meelsamini tegelesid laste ja koduga ega tundnud mingit kalduvust sõdida, olla “mehelikud”. Ka Eesti ühiskonnas on paljudel meestel olnud raske vastata kehtivale meheliku mehe ideaalile, täita nii üldsuse kui lähedaste ootusi selles vallas. Püüd olla mehelik võib meie meestele nii koolis, tööl kui kodus muutuda talumatuks koormaks, millest nad vahel püüavad vabaneda. Olgu siis lihtsalt nuttes, andes vaba voli oma “ebamehelikult” sentimentaalsusele, valides vähem meheliku töökoha (lastearst, moekunstnik, lasteaednik...) või avaldades oma tundeid näiteks kunstilises loomingus. 

Palju probleeme, isegi traagikat sünnitab see, et mõnigi mees ei saa füsioloogilistel või psüühilistel põhjustel ka vahekorras naistega olla mehelik, olla naisele seksuaalpartner, olla perekonnapea, olla edukas meie konkurentsile orienteeritud ühiskonnas. Pole ime, et mõnedki väliselt edukad mehed otsivad lohutust, kompensatsiooni homoseksualismis (ka siis, kui neil pole selleks selget geneetilist soodumust) või lasevad prostituudil end sadistlikult kohelda, mängivad naise seks-orja. 

Meie meeste kujutlustes seostub armuvahekord eelkõige seksiga ja seksiski peab mees olema mehelik – jõuline, valitsev, vallutav. Suutmatus selles rollis püsida avaldub kõige drastilisemalt impotentsis, erektsioonihäiretes, mis mõjuvad paljudele meestele traumaatiliselt, nad tunnevad oma mehevõimete nõrkuse pärast äärmist häbi. Peenise pikkus ja erektsioni tugevus on tavakujutelmades otsekui mehe mehelikkuse mõõt. Kuigi suur osa naisi on ühel meelel, et seksuaalvahekorras ei ole kumbki neist näitajatest sugugi nii oluline, nagu arvatakse. 

Minevikus, eriti kiriku mõjul on seksuaalsust alavääristatud, häbenetud ja represseeritud. Ideaalne armastus oli midagi, millega seks hästi kokku ei sobinud. Armastus, armumine oli ka midagi, mis kuulus otsekui rohkem naiste maailma. Armunud naist aksepteeriti, armunud mees oli üldsuse ja paraku ka enda silmis ikka rohkem narr. Nüüd oleme sageli kaldumas teise äärmusse, ületähtsustades seksi ja ülerõhutades “mehelikku seksi”, potentsi, peenise suurust ja kõvadust, jõulist seksuaalakti. Seks on siiski vaid osa kehalisest armastusest nagu kehaline armastus on osa armastusest üldse. 

Täielikku rõõmu ja rahuldust saab inimene leida ikkagi armastuse täielikkuses. Kujutelm, et armastusest saab välja jätta kehalise poole on sama ühekülgne ja väär kui kujutelm, et saame leida rahuldust pelgast seksist, kus puuduvad sügavamad tunded, puudub sentimentaalsus, tõeline lähedus teisele inimesele. Robustselt, ent minu meelest tabavalt on selle kokku võtnud keegi vanainimene, kes olevat öelnud umbes nii: “ Teie noored ikka ei tea, misasi on armastus. Vaat kui meie vanamehega noored olime, siis me muudkui n*******e ja nutsime, nutsime ja n*******e.” Ma ei arva, et seksides peaksid mõlemad pooled just nutma, kuid ka nutmises avaldub see vabanemise tunne, purskab välja see, mida me igasuguste konventsioonide, rolliootuste ja häbenemiste tõttu oleme endas kandnud ja mis nüüd teise inimese läheduses leiab lihtsa ja loomuliku väljenduse. Nutta võib nii kurbuse kui rõõmu pärast. Ilmselt vajab inimene mõlemat. Vajab nii naine kui mees ja oleks hää, kui mehed seda endale tunnistaksid ja ei häbeneks anda teise inimese läheduses oma tunnetele täielikku vabadust, unustada selle, mis nad enda meelest peavad olema, mida nad tahaksid olla, vaid oleksid lihtsalt need, kes nad on.