By: Kati Murutar

3. oktoober 2010

Kati Murdmaa: kui mehed murduvad, tapetakse ingleid. Palju ingleid

Kati Murdmaa

Pilt:Internet

Ei taha enam kuulda ühtki õõnsat põhjendust, miks meie mehed võõrastes sõdades sõdivad.

Kuuldud küll, et NATOsse kuulumine kohustab võimaliku potentsiaalse rünnaku eest kaitse lunastamiseks osalema USA liitlasvägede koosseisus. 

Kuuldud, et ükski mees ei sõdi võõrast sõda võõrastel maadel valelike põhjenduste tiivul sunniviisil – et palgasõdurid on selle ameti vabalt valinud. Mööndakse küll, et selle vaba valiku mõõt ja määr on palk. Kõrbetesse ja mägedesse minejatele makstakse palka, millega nad saavad teoreetiliselt oma peresid elatada ja tulevasele tsiviilelule materiaalse baasi kokku sõdida.

Teoreetiliselt.

Praktiliselt tõmbab selline palgasõdimine Maa naftaveenide ümberjagamise, väändunud religiooni ja võõraste aadete pärast Eesti peale terroristide viha. Ja seda on nüüd ka näha, et kui palgasõdur tuleb võõrsilt raha eest tapmast isegi näiliselt ühes tükis ja omal jalal, mitte Ühendriikide ostetud kirstus, on ta tegelikult ikkagi katki.

Esiteks ei taha ma kaugetesse sõdadesse kistud riigi kodanikuna terroriste karta. Teiseks tahaks kuulda, kas ja kes sõjast tulnud meeste hinge eest hoolt kannab. Nüüd, kus esimesed jõhkrad näited on käes, tahaks seda kohe väga tungivalt kuulda.

Toorabooradest ja kosovotest rahu valvamast või muidu võõraid suhteid klattimast tulnud sangarid saavad ordenid. Siis algab argielu. Nad lähevad tsiviilellu. Aga olnu on hinge peal. Veri ja vägivald. Hingepealne ajab jooma, hasartmängima. Sõltuvustesse prantsatanud hingehaige ei tule tsiviiltöödega toime, ei suuda tapatööta nii palju teenida, et ise ja pere rahul oleks.

Läbikukkumine.

Kuhjunud painajad ajavad katuse sõitma. Aga riik, kes andis liitlasvägede ja rahuvalve altarile oma pereisad palgasõduriteks, ei kontrolli pärast, mis neist edasi saab. Ei kujuta ette, kas ja kui kontrollitav üldse on selliste meeste vaimne seisund, kes on harjunud vaikima. Mida võimatumalt nad end tsiviil-ahvatluste rägastikku mässivad, seda jäigemalt vaikivad. Ja seda ohtlikumalt katus sõitma võib minna.

Kujuteldamatu, mida oli läbi elanud ja millisesse kaosesse end kruttinud see mees, kes ühel heal päeval kägistas oma naise ja kaks väikest tütart ning tõmbas siis oksa ka iseenda. Tema jaoks oli maailm ilmselt muutunud nii lootusetult kohutavaks kohaks, et ta arvas oma hämara kupli all ilmselt, et teeb kallitele head, kui vabastab nad maise elu piinadest. Laskis oma tugevate isakäte abil nende hinged lahti, et julm maailm neid kätte ei saaks. Nii ta ilmselt mõtles.

Kõik meie maanteed on palistatud liikluses hukkunud noortele inimestele põlevatest küünaldest altaritega. Meelehaiged, narkomaanid ja palgamõrvarid tapavad noori naisi. Massiliselt ja pidevalt, nii et selle õuduse suhtes tekib juba immuunsus. Noore ema ja kahe tütre tapmine rammis sellest immuunsusest läbi. Nii kohutav oli.

Seda kohutavam, et blond malbe kaunitar ja tema nukulikult armsad tütrekesed olid erakordselt ilusad ja õrnakesed. Kollastel esikülgedel ilmunud fotodel nagu kolm inglit.

Rahvas vaatab ja nutab. Aga nende kolme ingli tapmine tappis veel rohkem ingleid – mõlema tütre tulevased lapsed jäävad sündimata.

Riik jaurab valimiste ja raudtee tagasiostu, maaskandaalide ja klimaatilise apokalüptika käes. Pole aega jõuda üldistuseni. Pole tähelepanu, mida jätkuks teistele sõjast tulnutele. Ühe pere näide on kohutavalt hoiatav tragöödia. Nüüd peaks ometi psühhiaatrite juurde suunama kõik, kes palgasõduri košmaari käest – mille tegelikke taustu meie kunagi teada ei saa – koju tulnud. Psühhiaatrid peaksid riikliku programmi ja kohustuse korras ristküsitlema ja süva-uurima kõiki, kelle surma ja surmamisega harjunud käed ja meeled koju naiste ja laste juurde tulevad.

Kui nii koletu näide ei vii isegi selle järelduseni, kui riik ei leia aega ega raha sellise lauskontrolli korraldamiseks, on inglite kolmik täiesti ja läbinisti jäägitult hukkunud. Kui tehtaks järeldused, oleks sellest ohvrist vähemalt mingigi kasu. Neile, kes tänu professionaalsele jälgimisele ja nõustamisele edaspidi tapmata jäävad.

Üleüldine infomüra, üha peale voolavad uued katastroofid ja koledused kipuvad aga selle koletu tragöödia juba summutama, nii et ei jõutagi üldistusteni. Ei päästetagi, mida veel päästa annab.

Kes riigiametnikest – sõjarditest, meedikutest – viimati selle, sõjast puhastusfirmasse desarmeerunud sangariga vestles? Sügavamalt kui tere-headaega, ma mõtlen. Kes pärast talle ordenite andmist huvi tundis, kuidas tal tegelikult meie riigis, oma ülesannete ja lähedaste keskel edasi läheb?

Ei, ärge tulge enam rääkima, kui oluline on Eesti noormeeste sõdimine võõrastes sõdades. Nendega sealsetes põrgutes juhtunu jääb Eesti realiteedis võõraks mureks. Ja nii hukkuvad inglid. Palju ingleid.