By: Katri Raik

24. oktoober 2010

Katri Raik: naised on meeste sõbrad ja mehed on naiste sõbrad

Pilt: Internet

Kui ma teismeline olin, siis küsiti ikka, et kas poisid ja tüdrukud saavad olla (vaid) sõbrad.

See küsimus pani mind õlgu kehitama siis ja paneb ka nüüd. Mu parimad sõbrad on mehed ja naiste kohta ei ütle ma kunagi sõbranna. See tähendab minu jaoks automaatselt šoppamist ja klatši, st ei mingit sõprust.

Mul on alati olnud meestega kergem suhelda ja tuttavaks saada kui naistega. Olen seda seostanud sellega, et mul on palju endast vanem vend ja tädipojad. Ma kasvasingi endast vanemate poiste kõrval ja olin tõsine isatütar.

Täna on sõbrad minu jaoks need, kellele ma esimesena helistan või kirjutan, nii rõõmu (meil) kui ka mure (telefonikõne) puhul. Või siis kui juhtub midagi ootamatut nagu näiteks ettepanek sedasama lugu kirjutada. Sõber ise ei võta vahest nii kergesti ühendust. Kui ta pikemalt kadunuks jääb, siis hakkab mul süda valutama: eesti mees ju naljalt oma murest ei räägi, see tuleb ikka kuidagi välja petta või ära aimata. Ja siis ei tohi hakata nõu andma kui Su käest otse ei küsitud. Sõprade puhul tuleb ka arvestada, et kui nad juba kord otsustavad Sulle rääkida, siis kõik ja lõpuni. Pane end valmis!

Kui ma tahan tõesti mõnd asja läbi arutada ja see võib olla nii maailmavalu, tööasi kui ka uus suhe, siis tuleb sõber külla kutsuda ja süüa teha ning köögilaua taha maha istuda. Õhtust või hilisöö või varahommik saada ning õlut või veini võib kuluda mitte väga vähe. Aga järgmisel hommikul on lihtsam edasi minna. Kunagi ei ole veel teistmoodi olnud.

Sõpradega, just meestest sõpradega on millegipärast eriti hea rääkida suure maailma asjust, vahest poliitikastki, tööst, tema tööst ja minu tööst, anda üksteisele nõu, õppida sõbralt uusi asju. Just nii olem mina saanud oma elu teise kõrghariduse. Ja see ei ole suureliselt öeldud. Nii olen ma teada saanud linnaplaneerimisest, arhitektuurist, majandusest, arheoloogiast, muuseumiasjandusest ja ajakirjandusest.

Muidugi räägivad sõbrad omavahel ka suhetest ja räägivad, muide väga ausalt. Naisena saab ju kõige paremini oma mehest sõbrale püüda seletada, mis tema elus naise vaatevinklist toimub. Ja vastupidi ka. Pean ütlema, et needsamad meestest sõbrad on väga kaitsvad kaaslased ja vaikimisi ikka kole solvunud kui keegi sulle juhtub liiga tegema. Ega nad seda kõva häälega ütle, sest meeste solidaarsus on üle kõige. Ja muidugi on need meestest sõbrad veidi armukadedad, sest sa oled ju nende omand. Nii on mehed kord loodud, andke palun andeks.

Kõige eeltooduga ei taha ma kindlasti viidata oma sookaaslastele, et nad ei olegi head sõbrad. Me, naised oleme üksteisele teistmoodi sõbrad. Jutustame tihti ja pikalt, käime kohvi joomas ja koos poes ja külas ning kirume oma tööd ja mehi. Pean siiski tunnistama, et minu elust on kadunud mitmed tänaseks endised head naissoost sõbrad. Mehed-sõbrad on aga igavesed. See ongi vist see mehe ja naise sõpruse erilisus.

Ilusal kevadel mõtleme ikka tihedamini, et küll me ikka oleme õnnelikud inimesed. Minu head sõbrad kuuluvad minu õnneloendi algusossa. Ma usun, et ma ka 25 aasta pärast teen ühele oma sõbrale pühapäevahommikul kiluleibu, kui ta neid soovib ja tulla saab. Ja teisele sõbrale toon maailma tipust, olgu see Seattle või Moosese mägi Egiptuses, ühe kivi, sest ta kogub neid. Teen seda seepärast, et mu sõbrad on minuga nii kodus kui siit eemal. Ja see mees, kellega mul suhe on, peab sellega leppima. Kõigepealt saab ta sõpradelt heakskiidu ja siis kiidab sõbrad heaks. Aga sõbrad on ikka minu sõbrad. Nii hea, et te, mehed ja meestest sõbrad olemas olete. Ilusat kevadet!