By: Kristo Ausmees

18. aprill 2013

Kõrgvererõhutõbi

Pilt:Internet

Kõrgvererõhutõbi ehk hüpertoonia haigus, mille puhul ülemine vererõhk on üle 140 mm/Hg ja alumine üle 90 mm/Hg. Ligi 50% üle 65 aastastest iinimestest kannatab hüpertooniatõve all.

Hüpertooniatõbi on aju veresoonte, südame pärgarterite ja neeruhaiguste oluliseks riskifaktoriks.

85-90%-l juhtudest on tegemist esmase ehk ilma teadaoleva põhjuseta kõrgvererõhutõvega. Vaid 5-10%-l on teada põhjus või haigus, mis vererõhu kõrgenemist põhjustab, siis nimetatakse seda sekundaarseks hüpertensiooniks.

Vererõhutõusu põhjus on enamasti aterosklerootiline muutus arterites. Lisaks mõjutavad vererõhku organismi vee- ja soolasisaldus, neerude ja närvisüsteemi seisund ning mitmed hormoonid. Hüpertoonia on pidevalt süvenev haigus, mille ravi on eluaegne.

Peamisteks kaebusteks on peavalu, pearinglus, väsimus, ninaverejooks, närvilisus, nägemise halvenemine, stenokardia, üldine halb enesetunne koos peavaluga, töövõime langus ja südame „kloppimine".

Diagnoosimise aluseks on kliiniline pilt ning mõõdetav vererõhk, lisauuringutena on kasutusel elektrokardiogramm, vereanalüüsid, silmapõhjade uuring ning kopsude ja südame röntgenülesvõte.

Esmane ravivahend on elustiili muutus, mis tähendab soola piiramist toidus, kehakaalu normaliseerimist, stressi vähendamist, mõõdukat kehalist aktiivsust, tervislikku toitumist, suitsetamisest ning alkoholist loobumist.

Medikamentoosselt on kasutusel erineva toime ravimid, lõpliku valiku teeb raviarst sõltuvalt kaasuvatest haigustest ning hüpertoonia iseloomust. Sageli peab ravi alustades ravimeid vahetama, et leida konkreetsele patsiendile sobiv.

Related News: