By: Kristel Valk

9. mai 2010

Kristel Valk:feminiinsus-maskuliinsus

Pilt:lesjones.com

Parafraseerides Simone de Beauvoir`d – “meheks ei sünnita, vaid muututakse” –, osutan mõnele teemale, mis puudutab meheks või naiseks olemist ühiskonnas.

Maskuliinsust seostatakse tugevuse, võitluslikkuse ja julgusega, feminiinsust huviga kodu, laste ja inimsuhete vastu; maskuliinne ehk mehelik on enamasti seotud koduväliste saavutustega, feminiinne ehk naiselik seevastu kodukeskne.

Samamoodi on jagatud ka ühiskondi mehelikeks ja naiselikeks. Maskuliinsed ühiskonnad on karmimate väärtushinnangutega – naised peaksid maskuliinses ühiskonnas huvituma enam elu kvaliteedist, mehed eneseteostusest ja materiaalsest heaolust. Feminiinsetes ühiskondades domineerivad naiselikud pehmemad väärtushinnangud. Maskuliinseks loetakse näiteks Jaapanit, Austriat, Itaaliat, feminiinseks Rootsit, Norrat, Hollandit, Taanit, Soomet.

Maskuliinsed kultuurid ei ole nii sallivad kui feminiinsed. Palju raha kulutatakse riigikaitsele, rahvusvahelised konfliktid lahendatakse võitluse ja mitte kompromissidega. Esmatähtsaks peetakse majanduse arengut, mille nimel ollakse valmis ohverdama elukeskkond. Feminiinsed ühiskonnad on sotsiaaldemokraatlikud ning kulutavad palju raha maailma vaeste abistamiseks. Konflikte lahendatakse läbirääkimiste teel. Oluliseks peetakse keskkonnakaitset, mille järgi kohandatakse ka tööstuse areng.

Feminiinses ühiskonnas väärtustatakse enam inimlikku hoolivust, hellust ja tagasihoidlikkust, maskuliinsetes edu ja arengut, auahnust, hellus on seal naiste pärusmaa; ühes on tähtsad inimsuhted, teises raha, ühes kuulub sümpaatia nõrkadele, teises tugevatele; feminiinses ühiskonnas töötatakse selleks, et elada, maskuliinses –  elatakse selleks, et töötada. Feminiinsetes ühiskondades tähendab naiste vabastamine seda, et mehed ja naised peaksid tegema ühesuuruse osa kodutöödest, maskuliinsetes ühiskondades aga seda, et naistel võimaldatakse siirduda tegevusaladele, kus varem olid ainult mehed. Jne. Jne.

Neis feminiinsuse ja maskuliinsuse eristustes on mõistagi väga tugev stereotüüpsus. Kuna ühingul Mees Muutuvas Maailmas on juba olnud ja ilmselt tuleb edaspidigi põhjust pareerida süüdistusi meesšovinismis, siis on vaja tunda oma vastast. Markeerin järgnevalt lühidalt feminismi kui naisliikumise ühiskondliku tausta ja liikumise iseloomu.

Feminismi käekäik

Feminismi mõiste pärineb 19. sajandi prantsuse sotsialistilt-utopistilt Charles Fourier`lt, kelle ühiskonnanägemus põhines isiklike ja üldiste huvide ühtsusel. Fourier ühiskonna alustalaks olid tootmiskoondised falansteerid, kus puudus vaimse ja füüsilise töö vastandlikkus. Kõrvuti meestega osalesid falansteeris tootmises ja ühiskondlikus elus ka naised – ühiskond jagas oma liikmeid mitte niivõrd soo, kui talendi alusel.

Olulise tõuke feminismi tekkeks andis industriaalrevolutsioon, eriti füüsilise jõu osatähtsuse vähenemine ühiskondlikus tootmises. Vana rollijaotus muutus sellega mõttetuks ja mehe eelis – jõud – fiktsiooniks. Siit arenes mõte, et naistel on õigus nõuda endale meestega sarnast sotsiaalset positsiooni. Oma osa oli ka Prantsuse kodanlikul revolutsioonil ja selle võrdsusideel, mis andis tõuke arengule inimõiguste tagamise vallas.

Feminismiteooria olulisi tähiseid on 1949. aastal ilmunud Simone de Beauvoir` raamat “Teine sugupool”, mille sisuks on, et traditsiooniline ühiskond on patriarhaalne – ühiskond asetab võrdusmärgi mehe ja inimese vahele. Naine on midagi muud, ta on inimese sõber, teine sugupool. Naise roll on Beauvoir` arvates determineeritud üksnes sotsiaalselt, näiteks laste kasvatamisel ei mängivat bioloogiline aspekt mingit rolli. Beauvoir` ideed leidsid 1960. aastate lõpul laia kandepinna, muutudes masse suunavaks teooriaks.

Feminismi arengule aitasid kaasa ka ideoloogilised põhjused, eriti Lääne marksistide pettumus N Liidus tolle 1968. aasta invasiooni tõttu Tsehhoslovakkiasse. Põlvkond, kes oli üles kasvanud marksistliku utoopia toel, leidis pärast selle läbikukkumist feminismis uue võimaluse ühiskonda kritiseerida. Laiemalt oli tegu kogu modernistliku, progressile suunatud mõtteviisi (mida võib soovi korral nimetada ka patriarhaalseks) kriisiga.

Kui marksism on ühiskonnakriitika klassipositsioonilt, siis feminism on kriitika soolise ebavõrdsuse positsioonilt. Klassivastuolud asendati sugudevaheliste vastuoludega, ühed ekspluataatorid asendusid teistega. Skeem ei ole küll üksüheselt üle võetud, aga rõhuasetus on tugevalt sotsiaalsel kontekstil. Marksism ja modernistlik maailmapilt kuulutati maskuliinseks, kõik ühiskondlikud institutsioonid patriarhaalse ideoloogia kandjaiks. Leiti, et kogu senine kultuuriloome on olnud maskuliinse iseloomuga, samuti kultuuri hindamise kriteeriumid. Mehed on tootjad, naised aga taastootjad, kes jäävad kultuurilisest mainstreamist kõrvale koos subkultuuride ja muude perifeersete ühiskonnagruppidega.

Feminismi levikut mõjutas ka strukturalism ja poststrukturalism, eriti USAs. Strukturalistide arvates on sugu sotsiaalne konstruktsioon, mitte kaasasündinud omadus: kultuur määrab üksikisiku, keel kujundab meie mõtlemise, keel kujundab meid ka meheks ja naiseks. Niisugune mõttesuund andis õigustuse radikaalsele feminismile.

Üldisematest teooriatest on feministlikku kultuurikontseptsiooni mõjutanud Michel Foucault käsitlus võimumehhanismidest. Foucault uuris, milliseid asju ja nähtusi peetakse ühiskonnas endastmõistetavaks, ilmselgeks, normaalseks, kuidas eristatakse õiget ja valet, millised on ühiskonnas levinud kirjutamata seadused. Just need määravad kultuuri iseloomu. Nad on ühiskondlikud võimustruktuurid, mille abil ühiskond kontrollib oma liikmeid. Võimumehhanismide all mõistab Foucault muuhulgas ka kunsti, esteetilisi otsustusi ja soorolle. Ühiskond tervikuna on see subjekt, kes jagab oma rolle. Meestele ja naistele kindlate rollide omistamine toob endaga kaasa võimaluse neid kontrolli all hoida. Kuna Foucault poolt uuritav ja kritiseeritav ühiskond esindab patriarhaalset kultuuritüüpi, siis oli feministidel hea meel see kriitika üle võtta.

Feminism ei ole kindlasti ühtne vool. Eristada võib liberaalset feminismi, marksistlikku, modernistlikku, radikaalset, sotsialistlikku, postmodernistlikku, kristlikku, heaolufeminismi, kultuurfeminismi – igaüks näeb oma missiooni erinevalt, igaüks valib vahendeid erinevalt. Näiteks liberaalne feminism on keskendunud võrdsete kodanikuõiguste ja haridusalaste võimaluste tagamisele (ilmselt peetakse täna loomulikuks, et naistel on valimisõigus ning võimalus saada kooliharidust, ent see ei ole Euroopas alati nii olnud); marksistlikud feministid näevad kurja juurena kapitalistlikku ühiskonda ja soolist tööjaotust kui naiste ekspluateerimise alust; radikaalsed feministid näevad kõikjal meeste kontrolli naiste üle, patriarhaalset domineerimist ning püüavad saavutada naise vaatepunktist mõtestatud uut reaalsust. Lihtsustatult öeldes leiduvad mõõdukad feministid, kes rõhutavad, et naine on samasugune nagu mees, ja on olemas radikaalsed feministid, kes rõhutavad, et naine on erinev mehest ja parem kui mees.

Kuigi radikaalid väidavad, et patriarhaalsus on ühiskonna vana probleem, seostab enamik feministe naise olukorra halvenemist industriaalühiskonna ja kapitalistliku tootmisviisi tekkega. Enne 17. sajandit töötas iga Lääne-Euroopa pere liige oma perekonna jaoks, perekond oli nii tootmis- kui ka tarbimisüksus. Industriaalühiskond lahutas töötegemise koha tarbijast, perekonnast ning muutis naised oma meestest sõltuvaks. Naised jäid seotuks koduse sfääriga ning mehed avaliku elu sfääriga. Muutusid ka naiste ja meeste suhted. Naised hoolitsesid kodu eest ja aitasid igati säilitada töötavate meeste töövõimet. 19. sajandi keskelt pärineb mõte, et mehe palk peab võimaldama perekonna ülalpidamist. Majanduslik võim oli meeste käes. Kirjeldatud perekonnaideoloogia meediumid on seadusandlus, haridussüsteem, meedia ja reklaam. Ka kodu ise taastoodab seda mudelit.

Kui tulla koju Eestisse

Eeltoodud patriarhaalne ühiskonnamudel on Lääne-Euroopa päritoluga. Kui kriitika selle aadressil on ehk tõesti õigustatud Prantsuse ja Briti tollastes ühiskondades, siis meil on hoopis teistsugune taustsüsteem. Seksismi ei ole meil ajalooliselt ega ka keeleliselt (meil puudub keeles jaotus mees- ja naissoolisteks sõnadeks) esinenud. Eesti mees on sajandeid ise olnud allasurutu rollis, sotsiaalne karjäär on olnud talle veel võimatum kui naisele (tollele küll taaskord mehe – ja mitte eesti mehe abiga). Kui mujal kõneldakse industrialiseerimisest ja selle seostest sotsiaalsete soorollide kujunemisega 17.–18. sajandil, siis eesti mees ja eesti naine astusid poliitilisele areenile mõlemad hilja. Eesti oli esimesi riike, kus naised said valimisõiguse, kohe 1920. aastal.

Kodanlik – patriarhaalseks tituleeritud – ühiskond kestis meil paarkümmend aastat, sellele järgnes viiekümneaastane sotsialismiperiood. Nõukogude Liitu on raske määratleda, ta oli paradoksaalne ka soolises tähenduses – riikluse seisukohalt oli ta ülimaskuliinne, rõhult sotsiaalsusele aga kindlasti feminiinne. Tavateadvuses olid soorollid nõukogude ajal vägagi kinnistunud, hoolimata seostest nagu naised ja traktor. Okupeeritud eesti ühiskonnas oli identiteedi säilitajana eriline tähendus just kodukultuuril.

Nüüdne varakapitalistlik Eesti on ilmselt pürgimas maskuliinse ühiskonnamudeli poole, orienteerudes koduseid väärtusi tahaplaanile jättes edule ja majanduskasvule. Paralleelselt selle tendentsiga tõstavad pead ka mitmed feministliku liikumise voolud. Nõudmiste keskmes asub aga just tööalane võrdõiguslikkus: naise saavutusvajaduse toetamine ja elamine kodust väljapoole. Näib, et tänu naisliikumisele muutub ühiskond maskuliinsemaks. Samas, sotsiaalpoliitikutena kallutavad naised vaekaussi jälle feminiinsuse suunas.

Kuhu kaldub tärganud meesliikumine? Ning kas see mees, see lohe, kelle vastu on suunatud radikaalsete feministide kriitika, on üldse veel elus? Kas pole see mees samasugune konventsioon, nagu meesšovinistide poolt loodud naisetüüp?

Tänapäeva eesti mees on oma koduvälises eneseteostuses ülekoormatud ja põeb depressiooni. Teda ahistab stereotüüpne soorollide kujutamine samavõrd kui naist – ühiskond ootab mehelt edukust, rikkust, tugevust, millele kaugeltki mitte iga indiviid ei vasta. Või ta lihtsalt ei suuda või ei taha seda, mida temalt eeldatakse. Eesti meesliikumine paneb huvitaval kombel rõhku perekonnaelu taasväärtustamisele, isaksolemisele ja muudele pehmetele, feminiinsetele väärtushinnangutele. Ehk ongi aeg stereotüüpide taga näha tegelikkust, püüelda taas kaotatud harmoonia suunas ja kõnelda sellest, mis üldinimlik.