Pilt:Internet

Tai ja Vietnami vahel voolab pikk Mekongi jõgi, mille kallastel püsivad tänagi segamini kommunistlik režiim, traditsiooniline maaelu ja budistlikud rituaalid.

Kommunikatsiooniraskuste tõttu kurnav, aga põnev kogemus on lao kodumajutus jõeäärses mägikülas - öö mõneruutmeetrisel aknata pinnal, kivikõval madratsil sääsevõrgu all. Kohalikega riisipallikesi üliteravatesse dippidesse kastes ja homseks taimetoitu tellides kulub terve õhtu.

Tuleb välja, et lao restoranis pakutakse toitu küll banaanilehelt, kuid moodsas kodus armastatakse plastkõrsi, -kanne ja ‑karpe. Kuigi ameerikalik tarbimiskultuur tungib ka Laoses jõuliselt peale, on riigil hoopis prantsuse juured - ajast, mil prantslased leidsid, et Laos asub olulisel Aasia kaubateel.

Kunagi see kindlasti nii oligi, aga täna on Laos üks maailma vaesemaid riike - 138. kohal SKT poolest elaniku kohta (Eesti koht samas edetabelis on 37.). Prantsuse ajastu märkidena leiab aga suuremates linnades koloniaalarhitektuuri maju ning vahel baguette'i, quiche'i ja croissant' i kohtigi. Kohalikega on tõenäolisem vahetada mõni sõna pigem prantsuse kui inglise keeles.

Lao lapsed on uudishimulikud, särtsakad ja tähelepanelikud. Nad kordavad hea meelega eestikeelseid sõnu, naeravad nakatavalt ja õpivad tantse, voltimist, kassikangast, varjuteatrit, jalgpalli või ükskõik mida, kui keegi vaid viitsib neile näidata. Nii tore on pisikestest tumedatest kätest kinni hoides ringis keerelda, tillukeste jalgade otsas on täiskasvanute plätud, ninad tatised, suured terased silmad säramas, nii valmis naerma.

Kuked hakkavad kilkama igal juhul enne koitu. Seepärast läheb korralik lao inimene ikka umbes õhtul kell kaheksa, hiljemalt kell üheksa matile, et ärgata nii kell viis hommikul - tubli tund pärast kukkesid. Kui see kuketerror kõrvale jätta, siis on Laos väga rahumeelne, rahustav ja justkui õrnalt meist mööda sujuv riik. Mitte Eestist mööda, sinna on neil majanduslikus, materiaalse elustandardi, demokraatlikus ja muus kaasaegse ühiskonnakorralduse mõttes veel väga-väga pikk tee, aga lihtsalt kõik otsekui voolab oma rütmis.

Mekong, iga päev enne lõunat hajuva udu seest kiiskama hakkav päike, mitmekaupa tänaval reas rahulikult liikuvad rollerid, igahommikune mungarivi almuste kogumise ringil: liiv krudiseb munkade paljaste jalgade all ja prouad on end tänava äärde põlvili sättinud, kaanega korvikestes valmis pandud riis andamiks. Kõikjal templid, nende trepiesistel laisalt lesivad koerad ning sees safranoranžides rüüdes põlvili retsiteerivad mungad.

Laos on üks väheseid paiku, kus näeb veel sirbi ja vasara kuldseid sümboleid punasel taustal, viisnurka päikeselõõsas tolmuse tee ääres tugevalt üle karratud jõulukuuse tipus, rolleritega koolilapsi, pioneerirätid kaelas, ja miljonites rahatähti, millelt vaatab vastu üks ja sama mees. Punalipud on riigiasutustel ja strateegilistel majadel ikka üles riputatud, Laose lipu kõrval.

Teisitimõtlejad otsitakse üles, püütakse kinni ja pannakse laagritesse ja seda kuni kahekümneks aastaks, nagu ütles mulle üks Austraalia ajakirjanik, kes on elanud kaks aastat Vientiane'is. Riigi majanduslikule õitsengule ei ole see sunnitöölaagrite süsteem aga kaasa aidanud - kolmveerand inimestest elab ikka maal oma külakeses, kõige-kõige lihtsamas lehtonnis bambusmattidel. Päeval tehakse kuuma päikese all oma põllulapikesel tööd, püütakse kala või tuuakse jõest vetikaid. Hommikul ja õhtul tehakse lõkkel süüa. Ja pole haruldane, kui lõke tehakse üles sinnasamma leheonnikese põrandale. Aga maailmast laod liialt eraldatud küll ei paista olevat - mobiiltelefonid, satelliiditaldrikud ja televiisorid on ikka enamikus majapidamistes olemas.

Saunas riietuskood

Vaiksel Luang Prabangi tänaval, templi vastas asuvas oma hiilgeaegadest juba mööda purjetanud villas on Punase Risti esindus, maja teisel korrusel asub saun. Plakatitel on koomiksi stiilis kujutatud diskol tüdrukuga tutvumist, diivanil tema riiete äravõtmist ja beebi sündi - see on piltlikustatud üleskutse kasutada kondoome.

Poiss müüb paberilipikutel saunapileteid. „Saun koos massaažiga või ilma?" küsib ta vilunult inglise keeles. „Massaažiga ikka," muheleme vastu. Lao saun on puitviimistlusega pisike aurusaun, mis lõhnab sidrunheina, melissi ja Vietnami salvi järele. Puhkeruumis saab rahulikult suurest kruusist kuuma lao teed rüübata, laokeelse tõlkega välismaa filmi vaadata ja pärast sauna võtta tunnise sahmaka massaaži - varbaotsast juuksejuure ja kõrvaauguni kolmkümmend krooni.

Riided võetakse saunas ära kabiinis, asemele panevad nii mehed kui naised kirju lao mustritega palaka, kattes strateegilised piirkonnad. Seda palakat kantakse leili-, puhke- ja ka pesuruumis. Oma riided ja varanatuke pannakse puust kapikesse, mille võti käib nagu meie ujulateski käe ümber, ainult et mitte kummi, vaid takunööriga.

Leiliruumi minnes peab kõigepealt koputama. Esiotsa pahvatab vastu kuuma auru müür ning ainult elektripirni hõõgniit paistab läbi. Auru sees teed kobades selgub, et saunas mõnuleb kümmekond preilit kahel ruutmeetril, õhus lillkapsa keetmise lõhn. Leiliruumi keskel on üks põrandalaud kakskümmend sentimeetrit teistest kõrgemal - see on nagu katuseks aurule ja nagu sild, kui tahta minna leiliruumi esiosast tagumisse.

Muidugi pikk maa see ei ole ka, aga ümber selle silla on teiste saunaliste jalad ees. Kui ruumis jäi hõredamaks, viskasin pingile pikali. Mulle meeldib saunas pikali olla. Kohalikud kummardusid seepeale minu poole, et näha, kas minuga on kõik korras. Naersin siis ja nemad ka: „Falang," (välismaalane) arutasid nad omavahel ja mina kiitsin „Öö, öö", mis tähendab jah.

Tüdrukutel oli sageli peas froteerätik, mis ulatus näo ette. Rätikuga hõõruti nii nägu kui ka muid kehapiirkondi, sest pesemiseks hiljem mingeid nuustikuid, seepe ega muid abivahendeid peale kopsiku ja vee ei kasutatud. Enne ooteruumi lahkumist soojendati auru paistel oma tagumikku, mis istudes ju auru ei saanud. Kui puhkeruumi minekule asutasin, kahmasid tüdrukud mu põlvede juurest kogemata kahte lehte hoidva palaka kokku - nii Laoses ei kõlba!

Puhkeruumis puhus õhtune tuul katuse alt sisse ja üürgas telekas, mehed ja naised olid ühes ruumis, aga erinevates osades. Kõik jõid suurtest kruusidest õrnamaitselist lao teed, tüdrukud masseerisid teineteise õlgu. Duši asemel olid suured tünnid külma veega ja plastkopsikud enda ülevalamiseks. „Kleit" tuli ikka seljas hoida, sest ka mehed võisid sinna sattuda. Silt teatas lao ja inglise keeles, et külma vett ei tohi endale peale visata enne, kui viis minutit viimasest „aurutamisest" möödas.

Teise reaalsusse

Kogu maailma kiiruse eest peitupugemise oaas asub Luang Prabangis roosade vesiroosidega kaetud järvekese ääres, kus igal hommikul toimub õues joogatund, mille järel saab rüübata kookosmahla otse pähkli seest. See Dhammada massaažispaa ja hotell koos pisikese kohvikuga on algusest lõpuni armastusega tehtud, ökoloogiline, sõbralik ja hingega koht. Selle omanik ja püsielanik on Taist pärit massaažiõpetaja Bon, kelle tiimis on seitse poissi ja üks tüdruk. Bon ise elab massaažiruumidega samal korrusel ja naudib vaadet palmidega ääristatud järvele.

Teise reaalsusse saab minna ka massaažil. Minu meelest. Ja mulle jäi mulje, et massaaži oskavad Laoses kõik: seda pakutakse peaaegu igal nurgal ja tehakse niisuguse vilumusega, et pärast tunnist seanssi on tunne, et sinna matile jääkski nurru lööma. Ülejäänud kohtades on teenindus küllalt ükskõikne ja toimub aegluubis. Oma määrdunud menüüsid vaatavad nad ka ise apaatse mõistmatusega.

Aga niimoodi Laoses ongi - nii et pahandada ei ole mõtet. Bussijuhile selgitasime, et palun pane see karaokejämm kinni, sest libedad lao poisid olid juba kaks tundi jutti tele-ekraanil bussi esiosas meie meele lahutamiseks sillerdanud. Aga bussijuht vastas, et talle meeldib ja ei pane kinni. Ja jutul lõpp. Buda munkade loitsimise CDd otsides ei osanud ainus müüja mulle vastata. Pöörasin silmad pool meetrit müüjast kõrvale ja  voilà! - terve riiulitäis budapiltidega CDsid. „Kas kuulata saab?" osutasin neile lootusrikkalt ja võidurõõmsalt. „Ei," ütles ta õlgu kehitades täiesti osavõtmatult.

Keelenaljad

Luang Prabangi ametliku turismiinfopunkti ees whiteboard'i vaadates võrdleme Vang Viengi sõitmise viise ja hindu. „Milline neist on odavaim?" uurime meie lähedal väikestes ringides jalutades aega parajaks tegevalt Luang Prabangi turismiinfo T-särgiga poisilt. Poiss hakkab tasapisi veerima sama tahvlit (tegemist oli meie tähestikuga, mitte lao omaga). Siis osutab esimesele reale ja ütleb, et see ongi kõige odavam. Meie siis vastu, et aga kolmandas reas paistab pilet veelgi odavam. Natukese aja pärast elavneb poiss: „Aa, jaa, no ma jõudsin ainult esimese rea läbi lugeda!"

Lao kiri on krõnksude jada ja kui otsida neile tähendust, jookseb valge inimene täiesti kinni, sest meie ühe tähe väljendamiseks võib olla neli erinevat krõnksu, samuti on korralikult krõnkse meie kahe-kolmetäheliste kombinatsioonide jaoks, nii et veerimise õppimine on Laoses täiesti lootusetu ettevõtmine. Suulise keelega on umbes sama lugu, sest ükskõik kui palju me üritame korrata nende sõnu, ajab see neid ikka naerma.

Lao nimed ja sõnad on tavaliselt ühesilbilised, maksimaalselt neli tähte. Seepärast kirjutatakse ka ladina tähestikus turistidele mõeldud sõnad kujul „inter net". Naljakas, et neil pole sõnu nagu maasikamaitseline, pühapäevaõhtune ja sametpehme, vaid ainult silbid. Aga neil on juuksur-habemeajaja, kingsepp ja kotiparandus „kolm ühes" - postidele toetuva katuse all tänavatolmu käes, ühe mehe kolm ametit.

Õige on küllap nii, nagu asjad lähevad. Nagu siinne liiklus - lihtsalt kulged ja vaatad, mis teele satub. Keerad vahel kõrvale, et vältida suuremat põmakat, vahel tuterdad vastassuunas, võtad hoogu maha ega pressi kusagile. Bensupaagi taset vaadatakse Laoses kõrrega. Ja mitte reisi alguses, kui bensiininäidik on juba peaaegu E peal, vaid siis, kui buss jääb mägiteel ootamatult seisma. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - juhuslikult sõidab mööda bensiiniauto! Nii et voolik ja ämber välja (need rekvisiidid olid varasematest reisidest juba olemas!) ja anna minna. Peagi jätkame veel tundide kaupa lao karaokevideote saatel oma kahesajakilomeetrist kurvitamist läbi mägede.

Ühel pimedal õhtul läksime küla peale jalutama. Majad on bambusest punutud ja valgus paistab neist läbi. Õues oli lõkke ümber kaks naist, paadimehed ja üks vanaproua, kes kogu aeg näris midagi, millest pool ulatus suust välja. Teised küpsetasid mingit juurikat, mille hääldus „phõak" oli meile nii naljakas, et me ei suutnud naeruisu vaos hoida. Phõak oli mingi tärkliseline juur, mille maitse, värv, tekstuur, lõhn ega kuju ei olnud nauditavad. Kasutasime võimalust hääldada uut õpitud sõna: „Hop tsai lalai!" ehk „Suur tänu!" (enne sellesse külakesse jõudmist teadsime ainult „Hop tsai" ehk „Aitäh") ja jalutasime edasi, küla lõpuni jõe ääres.

Lihtne külla sattuda

Piilusime inimesi sääsevõrgu all magamas, telekast jalkat vaatamas, vaidlemas, vetikaid rohumattidele seadmas, põrandal terve perega reas pikutamas ja õhtust söömas. Kuna lao

kodudel on vahel puudu sein, vahel uks, on väga lihtne neile külla minna, või õigemini külla sattuda. Ühes peres kutsuti meid lauda, pere istus maas ümmarguse punutud laua ümber, telekas mängis teises toanurgas. Kõik voolisid peos riisipalle ja kastsid neid toidu sisse, umbes kolme sorti suppe oli ka, ühest paistis kalapea, teisest mingid heinad. Dippide värvid ja tekstuur olid tuttavad lao restoranist, nii et me ei kõhelnud, kas panna oma riisipall kastmesse või mitte. Pere supilusikast anti ampsu ja muidugi jälgiti pingsalt meie reaktsioone.

Siis pistis meie pereema pea ukse vahelt sisse, või õigemini selle koha pealt, kus oleks pidanud olema maja välisuks. Laia naeratusega aval kena 45aastane naine, kes elab oma tütre Kelliga, kes on 16 ja oskab kasutada oma lao-inglise fraasisõnaraamatut. Tal vist oli veidi piinlik, et me oleme tema külalised, aga sööme teiste toitu, ja ta kamandas meid koju. Terav dipp, liha, kurgilõigud ja muidugi krõbedad vetikalehed seesamiseemnetega. Me ju kumbki liha ei söö. Dipp oli nii terav, et lõpuks sõime vaid kurki. Ja siis leidsin õnneks banaanid, mida sai süüa kleepuva riisiga, et kõhtu täita.

Kord otsustasin veeta terve päeva kaljuseinal ronides. Kogunemine oli juba varahommikul, siis suruti kümme inimest pisikesse tuk-tukki ja anti proovida ronimissusse. Ma ei tea, miks nad jalanumbrit küsisid, sest kõik naiste sussid olid sama numbriga - 40. Kui tavalised oleksid mulle selle numbriga ikka vähe suureks jäänud, siis ronimissussid pigistasid varba kronksu. „See peabki nii olema," kiitsid lao instruktorid takka ja sõit läks segamatult edasi. Kõigepealt õppisime sõlmi, siis leidma „taskuid" kivises seinas ja kui julgestamistki natuke harjutatud, hakkasime juba ronima.

Ärevad kaljuseinad

Libistad sõrmedega üle kareda jaheda kiviseina, otsides taskut, nukki, millest haarata. Tunned, et köit pingutatakse. Oled hetkes - valid kordamööda ettevaatlikult jalgadele ja kätele püstloodis seinal kohta. Siis on seis. Enam edasi ei tea. Õnneks õpetatakse alt: „Vasak käsi kella ühe suunas, vasak jalg parema põlve juurde!" Käed lähevad kuumaks, otsaesisele tikub higi, ärevus poeb sisse, jalad hakkavad värisema. Natuke veel, rõngas juba paistab! Käed lähevad higiseks. Talki selja tagant kotist sõrmedele. Ja edasi.

„Palun alla!" hõikan oma julgestajale, kes peab end minu kukutamiseks valmis seadma. „Jälgi, et köis on pingul, lükka end seinast eemale ja lase langeda," hüüab instruktor. „Huuu! Lahe! See on nagu tantsimine ja lendlemine kiviseinal, ronimissussid on nagu baleriinil!" rõõmustan paarikümnemeetrisel laskumisel. Köie hoidmine all on juba tunduvalt raskem töö, higi otsaees, keha väriseb, pead hoolikalt jälgima ronijat ja olema valmis hoidma teda kukkumisel, pakkudes vastukaalu.

Kohtamine mungaga

Õhtul jalutasin kitsal tolmusel rajal laode bambuskodust mööda „vannituppa". See tähendab lobudikku, kus on maas auk ja augu kõrval tünnitäis vett ja kopsik. Mõtlesin, kas see vesi on siit kõrvalt Mekongist, kus päeval hulpisid plastpudelid, pesupulbripakid ja majade vaiad. Aga hambad pesin selle veega ikka ära. Tibud piiksusid, kusagil hakkas laps nutma. Suurem laps korjas nöörilt pesu kokku.

Hämardus. Võtsin kümne krooni eest renditud ratta ja sõitsin sinnapoole, kust kostis templitrummide kõlatuid lööke. Aga kõik teed olid bambusrooga kinni pandud. Nägin kuivanud riisipõldude keskel kõrgeid pleekinud stuupasid ja kookospalmisalu, külamees ajas vesipühvleid koju, need sirutasid jonnakalt pead ja tõstsid jalgu aegluubis teineteise ette. (Nende tugev sarvekaar teeb mind veidi rahutuks.) Ühe maja tagant läks hämaruses helendav valge liivaga tee piki riisipõllu serva, mida mööda hakkasin oma kiivas pedaalidega rattaga sõitma templi poole.

Noor munk pesi end just hiiglasliku kaevu ääres ning kükitas mind nähes suure kandilise vanni taha. Naised ei tohi siin munkadele isegi midagi käest kätte anda, vaid peavad asetama selle munga haardeulatusse. Mul tuli meelde Luang Prabangi noviits, kes ütles, et vannitamine on neil rangelt päevaplaanis sees ega osanud (või tihanud) mulle seletada, mismoodi see käib. Nüüd siis oli mul korraks võimalus seda näha.

Viuhti, sahises mu ratas peenel liival vannist mööda. Gekod laksutasid, lehmade ja pühvlite kellad kolisesid pimeduses. Keegi sahistas puu otsas.  Aega on, ootan ära, et näha, kes see on. Puul olid hõredad lehed ja kõik kontuurid päikeseloojangust veel helendava taeva taustal näha. Tüdruk pikas sarongis libistas end raginal puu otsast alla ja üle põllu tuli noor munk meie poole. Tegin rahulikult minekut. Ma arvasin kohe, et ega need noviitsid kõik ikka nii vagad ka ei ole.

Tee lõppes heleda kuhilaga - mis oli küla-arhitektuuris meie jaoks täna konditsioneeritud bussist välja vaadates olnud midagi uut. Need leiva-ahjud on justkui inimesekõrgused heledad mutimullahunnikud, suur auk eespool sees. Seisin siis juba peaaegu pimedas selle ahju ees, toetasin käed päikesesoojale ahjusuule, mis oli ehitatud mitmest savikihist, ja kummardusin sisse. Oligi suitsu lõhn. Suitsusauna lõhn.

Aga sugugi mitte kõiki leibu ei küpsetata sellistes mutimullahunnikutaolistes koduahjudes. Õhtuti kogunevad linnades tänavate äärde ratastel kastiga müüjad, ülal kuum plaat, mille all prõksuvad pimeduses hõõguvad söed. Kastil on suur banaanikimp, munad, tomatid, kleepuvad kondenspiimapurgid ja ümmargused tainapätsid, millest lehvitatakse lodeva vilumusega paberõhukesed pannkoogid ehk rotid.

Šahh-šahh-šahh, banaanilõigud peale, särinal võid juurde, ümberpöörd, teiselt poolt ka krõmpsuks, siis lõigatakse pisikesteks ruutudeks ja lükatakse... penoplastist karpi. Isegi rahumeelses Laoses toimub tarbimiskultuuri võidukäik, kuigi Coca-Cola, McDonald's ega VISA pole sellesse riiki veel jõudnud.

Moodsad ajad

Erinevalt pepsipudelist, mis on pandud andamiks tempel-altari ette, Pepsi nimega külakoerakesest, tumedate klaaside välkudes mööda sahisevatest metallsäralistest Hummeritest, millele järele vaadates oleme nagu noored mungad lähedalt tüdrukut nähes: keerame endil peaaegu pead otsast, kuna me ise parasjagu töristame külgkorviga motikasse litsutult kõikudes üle vihmade vaoliseks uhutud kruusatee.

Tänavavalgustuseta külakeses näitavad kohalikud pimedal õhtul naabri juurde minnes mobiiliga valgust. Mitte et liiga pime oleks - kuu näitab suurepäraselt -, vaid moe pärast. Külapreilil on kullaimitatsioonist ketid ümber randme ja kaela ning näpus inglise keele fraaside kulunud sõnaraamat. Ainult et pähe tal vaesekesel pole veel midagi kulunud ja lihtsamgi vestlus võtab tunde. Õnneks ajab kogu olukord kõiki osapooli nii naerma, et suhtlemisvaev tasub ära.

Allikas: Reisiajakiri Estraveller august-september 2008