By: Mai Treial

12. veebruar 2011

Mai Treial: naine on loodud teisiti kui mees

Mai Treial

Pilt:kalev.ee

Meeste ja naiste suhetele mõeldes hakkavad mind kohe kummitama professor Higginsi sõnad Loewe’ muusikalist "Minu veetlev leedi", kus professorihärra küsib ärritatult: "Miks pole naine loodud nõnda nagu mees?!"

Ja sellele vastukaaluks tuleb meelde teine fraas: "Küll oleks maailm igav ja vaene, kui teda ei kaunistaks naine".

Käin sageli rahvaga kohtumas ja ikka näen kuulajaskonna seas särasilmseid prouasid, kel juustes juba parajalt halli. Kas elu ei olegi neid karmi käega katsunud? Ikka on, ja kuidas veel! See selgub, kui jääd kuulama nende lugusid. Ja ometi on nad murekoormale vaatamata endiselt täis teotahet ja optimismi – kindel see, naine on tõesti loodud teisiti kui mees. Peabki olema, sest naine on elu edasikandja, Siiski, hoolimata sellest, kui hakkaja, rõõmsameelne või iseseisev naine on, on loodus seadnud asjad nii, et ta vajab enda kõrvale tuge, vajab meest. Ja kui ei leia sellist, kelle kõrval saaks tunda end turvaliselt – naisena –, rügab pigem üksi edasi.

 

Kellest siis neiud unistavad, kas „printsist valgel hobusel”? Suurbritannias hiljuti korraldatud küsitlus kinnitas, et noored naised peavad oma tulevase abikaasana silmas mitte niivõrd silmapaistvat meest, nii-öelda võitjat, vaid pigem tavalist, püsiva töökohaga aadamapoega. Põhjendus oli väga mõistetav – naised kardavad, et meeste kõrge staatus takistab neil olla lihtsalt mees, sest kogu aeg kõrgemale pürgides ei suuda nad oma pere eest hoolitseda, ei jaksa selle kõrvalt olla olla hea mees ja hea isa, kõigeks lihtsalt ei jätku jõudu ega aega. Iseenesest on see ürgnaiselik soov ju igati inimlik, ehk ei peakski sellele tähelepanu pöörama, ent võib-olla on seda tõdemust vaja meile kõigile aeg-ajalt üle korrata.

Mäletan oma isa, kellel oli haridust vaid kuus klassi ja kutsekool, nagu paljudel 1920. aastate algul sündinutel. Kuid elutunnetus oli tal imeline. Mulle tundub, et praegune edukusejanu on sageli paljuski vahetanud üksteisemõistmise ja inimlikkuse peenrahaks, teist inimest nähakse vaid vahendina oma karjääriredelil, teel tippu. Seepärast on viimane aeg tõmmata pidurid kiirustamisel ja edujanul rajanevale elustiilile. Meie lastel pole vaja pidevas „rahanäljas” vanemaid, kes vaevalt jõuavad kodust läbi joosta, vaid teineteist armastavat ema ja isa, kes nad hommikul sooja sõnaga teele saadavad ja õhtul leiavad mahti ka silma vaadata ning küsida: „Kuidas päev läks?”

Inimsuhted on väärtus, mida rahaga ei mõõda. Vaid rahateenimisele orienteeritud mees võib ühel päeval avastada, et abikaasa temast enam ei hooli. Või venivad ema tööpäevad väiksekestega üksi nii pikaks, et tuleb tülpimus ja abitusetunne. Nii kasvatakse omavahel võõraks, suur armastus puruneb kildudeks ja etteheideteks ning teed teineteiseni on raske uuesti leida. On väga kurb, kui kahe inimese teed lähevadki lahku. Pärast lahutust jäävad lapsed üldjuhul ema kasvatada, isa suhted oma kõige lähedasematega – oma lastega – saavad uue sisu. Lastel aga on isa vaja iga päev. Uurimused on näidanud, et need lapsed, kelle elus mängib isa olulist rolli, arenevad kiiremini ning neil ilmneb vähem käitumishäireid. Isegi perest lahus elav isa võib lapse arengule kõvasti kaasa aidata, sest loeb lapsega koosveedetud aeg, mitte isa juriidiline staatus. Siit ülesanne – ühiskond peab rakendama hästi läbimõeldud süsteemi, mis ka vanemate lahuselu korral soodustaks lastega suhtlemist.

Kuidas ma ise toime tulen? Mul on lapsed, tütar ja poeg, ning lapselapsed – neli väikest meest. Aeg läheb ja mälestustekoorem kasvab, see on raskem kui 25 või kümne aasta eest. Olen hakanud aru saama, kui inimlikult targad olid mu isa, onu ja vanaema. Ema suri, kui ma polnud veel seitsmenegi. Temale mõeldes meenuvad vaid mõned pildid, ometi tean – kui oleksin saanud kasvada ema kõrval, kuivõrd teistsugune oleks kõik olnud. Sest ema on ema, üks ja ainuke.

Aga mina ise, kas olen olnud hea ema ja vanaema, kellelt vajalikul hetkel tuge leida? Sellele ise vastata oleks kindlasti ühepoolne. Ometi tunnen, et just minu eakaaslaste kätes on võimalus hoida põlvkondade sidet – et mäletaksime, kust oleme tulnud ja mis on meie tõelised püsiväärtused.

Püsiväärtused on meil ühed ja kuigi me sünnime kas naiseks või meheks, pole oluline mitte see, kuidas kumbki loodud on, vaid see, kuidas me oma rolliga ja teineteisega siin ühise taeva all toime tuleme.

Related News: