By: Maimu Berg

4. jaanuar 2010

Maimu Berg: mees ja naine

Maimu Berg

Pilt: tallinn.ee

Kunagi, 1960. Aastatel, tegid prantslased sellise pealkirja all filmi, mis oli südamlik, ilus ja kogus palju vaatajaid.

Aga praegu on pigem kombeks käsitleda meest eraldi ja naist eraldi teemana. Ikka kuuleme meeste lühikesest elueast, naiste feminismist, üksikute naiste õnnetust elust, meeste alkoholiprobleemidest. Tegelikult võiks ja peaks mehest ja naisest hoopis rääkima nagu organismi paariselunditest: kopsud, neerud, silmad…

Kui selliselt räägitakse mehest ja naisest, meenuvad mulle ajaloomerre kadunud etruskid, kellest on säilinud vaid ülestähendused kreeka ja rooma autoritelt ning haualeiud. Just viimased on väga kõnekad, andes tunnistust armastusest, rõõmust ja rahulolust, mida mees ja naine teineteisele eluajal pakkusid ja mille kuma kaunistab veel pärast nende siitilmast lahkumistki. 

Etruskidel oli kombeks kujutada inimesi enamasti paaridena, mees ja naine koos oma elu õitseeas, aga ka vanaduses. Ikka teineteist hoidmas ja hellitamas, teineteisele silma vaatamas. Nendest skulptuuridest, olgu siis tegemist sarkofaagidel kujutatu või hauast leitud kujukestega õhkub soojust, abikaasade vahelist tunnet ja meeldimist. Üle aastatuhandete ulatub meieni südamlikkus ja õrnus, mis veetleb ka tänapäeva inimest.

Ma olen veendunud, et enamasti pole need tunded perekonnas ka praegu kuhugi kadunud. Iseasi, kui palju neid näidata julgetakse. Ja kui palju on meie kiirustavas ajahetkes abikaasadel, armastajatel teineteise jaoks aega. Oleneb sellest, kuidas asjad peres tähtsuse järjekorda on pandud. Kas iga hinna eest rabada rahateenimise nimel või loobuda mõnedestki asjadest, mida meil esmatarbeks kindlasti vaja ei lähe ning pöörata tähelepanu inimesele oma kõrval. 

Millegipärast arvan, et just naine on see, kellelt selles asjas peaks tulema algatus. Ei saa abikaasale vaadata kui pidevale rahateenimise masinale või kellelegi, kes nagu ei vajakski enam hellust, õrnust ja hellitamist. Muidugi ei arva ma, et alati, kui mees kipub kodunt kauaks ära jääma, kui tal on probleeme alkoholiga või ta on pahur ja närviline, on selles süüdi naine. Aga kaudselt võib olla siiski. Emal jätkub tavaliselt ju hellust oma poegadele, aga samasugust soojust peaks jagama ka abikaasale. Abielu, kooselu on suur väärtus, millest saadakse aru alles siis, kui ollakse sellest ilma jäänud. Tähendab, tuleb seda hoida. Teha selle nimel vajadusel ka järeleandmisi.

On kurb, kui naine jääb üksi, aga üksijäänud mees, kes ei suuda enam uut perekonda luua, lõpetab tihti päris traagiliselt. Eesti naised on targad, tugevad, haritud, enesekindlad. Eesti mehi peetakse üldiselt tagasihoidlikeks nohikuteks. Aga on ka palju karjäärihimulisi, hoolimatuid, julmigi mehi, kes lähevad n-ö üle laipade, lükkavad naiskolleegi või abikaasa lihtsalt jõhkralt kõrvale, kui see nende karjääri või heaolu segab. 

On neid, kes kasutavad oma positsiooni ja neid, kes on juba lapsepõlvekodust saanud kaasa veendumuse – mees on midagi erilist, tõeline “looduse kroon”. Sageli paneb imestama, kui kõrgilt suhtuvad mehed naiste karjäärialastesse püüdlustesse või kui labaselt naeruvääristavad seda, mida peavad feminismiks, mis enamasti on aga ainult võrdsete võimaluste taotlus.

Ometi peaksid ju möödas olema ajad, kus talupere ellujäämine olenes tervest mehest ja tugevast hobusest. Mäletan oma esimest jahmatust noore abielunaisena, kui mehe vanematekoju jõudnuna nägin oma muidu kodus üpris abivalmis meest hoopis uues rollis. Ta viskus elutoa diivanile ja hakkas jagama ühesõnalisi käsklusi: Pannkooki! Moosi! Hapukurki! Kisselli! jne, mispeale tema ema, õed ja parajasti seal viibinud tädi pistsid eri suunas jooksu, tekitades toas tõmbetuulehooge ja pannes aknakardinad lehvima. Olin täiesti jahmunud ja südamesse hiilis mure ning ega läinudki palju aega mööda, kui ka minu kodus samu võtteid proovima hakati. Naispere poolt ärahellitatud poja ümberkasvatamine läks väga vaevaliselt. 

Usun aga, et just hea sõna ja kannatlikkus on need, mis sel puhul aitavad. Head sõna ja kannatlikkust ei vaja me mitte ainult pereelus vaid ka paljude ühiskonnas liiga sügavale juurdunud igandite ja müütide muutmiseks. Soomes, kus valitsuses on praegu rohkem nais- kui meesministreid, ei saavutatud sellist tulemust üleöö, see on vähemalt paari-kolme aastakümne kannatliku töö tulemus. Ent kas see peab olema eesmärk omaette? Vastuseks tuleksin tagasi selle juurde, millest alustasin – ärgem vastandagem meest ja naist vaid nähkem neid koos, üksmeeles nagu see ju peabki olema.