By: Marika Tuus

31. oktoober 2010

Marika Tuus: me oleme nii erinevad ja väga, väga sarnased

Pilt:Internet

Kui keegi oskaks tungida meeste ja naiste erineva hingeelu allhoovuste sügavusse ja püüda sellest ka aru saada, oleks ta ammu geeniuseks tunnistatud, sest Jumal on meid nii erinevaiks loonud.

Õrnem sugu mõtleb ja mäletab kõike südamega. Meie meelest on mõistus tundele nigel vastne. Sageli on naistel võimatu meelde tuletada kõige tähtsamaid sündmusi, kuid samas peab ta kogu eluaja meeles asju, mis ta tundmustesse puutuvad. Mees on aga ratsionaalne, arvestav, asjalik ja pea alati vaoshoitud. Ta ei talu, kui tal pole õigus ja võtab igat heatahtlikku soovitust rünnakuna. Mehele on oluline küll truudus ja usaldus, talle peab tagala kindel olema. Samas muutub talle otsekohe koormavaks ja talumatuks see, kui naine püüab meest „päriselt” ja igavesti iseenda omaks pidama. Siis tunnevad mehed ennast otsekohe ahistatuna, lõksu püütuna ja ahmivad õhku, kui kala kuival. 

Mehe jaoks on olulisim tema töö ja karjäär, ametiredel, seejärel pere. Ka meie, naiste silmis on karjäär ülioluline, ent esmatähtis on ikkagi olla armastatud ja ihaldatud. Ja naised ootavad, et talle seda ka kogu aeg öeldaks. Ent Eesti mees on tavaliselt kehv komplimentide tegija ja tundeid juba välja ei näita. Siit ka paljud omavahelised vääritimõistmised, kuigi asi pole seda väärt. Samas tüdineksid naised üsna kiiresti, kui mehed pidevalt meie jalge ees põlvitaks, olles meile igavesti andunud nii ihu kui hingega. Mees jälle tunneb end mahajäetuna siis, kui naine teda intiimsemates situatsioonides tõrjub. Nii et oleme erinevad. Kui psühholoogid soovitavad omavahelised sotid ja probleemid selgeks rääkida, siis mees ei taha sellest kuuldagi.

Öeldakse, et inimene on tugev nagu müür ja nõrk nagu lill. Kuigi mehed ei taha seda kuidagi välja näidata, on nad tegelikult sama õrnad, tundelised ja emotsionaalsed. Romantilisi mehi on palju rohkem kui see esialgu tundub. Ainult seda tuleb osata näha. Ka mehed ootavad ilusaid sõnu ja komplimente, olgugi, et nad seda ei tunnista. Nii et oleme ka väga, väga sarnased. Ja ka selles, et mõlemad tahavad teineteist ümber kasvatada, mis küll enamasti ei õnnestu ja mille tagajärjeks võib tulla väga kergesti krahh.

Kunagi, aastaid tagasi, küsis üks meestuttav mult nõu, et kas on targem abielluda naiivsevõitu, kuid hästi alluva kodukanaga, kes oleks surmani truu ja ei reedaks eales. Või võtta naiseks mõni seltskonnakaunitar, kes oma ilu ja hinda hästi teab. Ma ei mäleta, mis ma tookord vastasin aga kui küsitaks vastupidi, siis tean, et paljud naised vastaksid ühe vana aforismiga: parem targa mehe sõna kuulata kui rumalat juhtida ja sõnakuulamine 

Tänapäeval on naised iseseisvad, kodutöidki tehakse koos ja jutt allumisest tundub jääma eelmisse sajandisse. Psühholoogid õpetavad koguni, et mehega tuleb olla sama võimas kui oma karjääris, sest tegelikult mees ju võistlevat sinuga ja et pereski käib pidev võimuvõitlus. Et püsi võimul, ära anna endast rohkem kui vastu saad. Ometi arvan, et et kooselu ei tohiks allutada päris turureeglitele, sest taolised nõuanded tõukavad pigem armastama enesearmastust. Ja kodu peaks olema ikka see koht, kus päevapinged maha võtta, ennast turvalisena tunda, koht, kus peaks üksteist toetama ja kuhu tahetakse tulla.

Kui naiste käest küsida, millised omadused peavad mehel olema, siis saame vastuseks enamasti, et ta peab olema mehelik, kelle kõrval end turvalisena tunda. Ja mees mõistab seda nii, et ta peab olema tugev, domineeriv, sõltumatu, olukorda kontrolliv ja oma emotsioone varjav. Naine peab aga selle all silmas hoopis seda, et mees temast hooliks, mõtleks temaga koos ja seisaks tema eest kui vaja. Nii et me mõtleme erinevates suundades ja võib-olla erinevus meid koos hoiabki. Ja võib-olla on siin sõnad üldse üleliigsed.

Kord pärisid ajakirjanikult Hemingwayilt, et mis ta ikka soovis ütelda novelliga „Vanamees ja meri”. Ja kirjanikuhärra vastas: „ma tahtin lihtsalt kirjeldada poissi, vanameest ja merd ja kui see mul hästi õnnestus, siis tähendab see väga paljusid asju”.

Ma arval, et naise ja mehe vahekorrad on õnnestunud ilma liigsete sõnadeta omal ajal paika panna luuletaja Helgi Muller:

…Ei ole sinuga mul hea,
on sinuta mul hoopis raske.
Mis teha, tõesti ma ei tea, 
Kas saame üldse sadamasse?
Miks oleme küll nõnda loodud, 
et olles teineteisega me haiget saame ühtesoodu. 
Kuid olles eemal mõtleme me olnud õnnele ja heale
ja kokku saades uuesti, 
kõik algab otsastpeale…