By: Margus Punab

19. oktoober 2008

Mida saad teha sina?

Pilt: sakala.ajaleht.ee

Eesti meeste keskmine oodatav eluiga on 65 aastat- seda on 12 aastat vähem kui Eesti naistel või näiteks Rootsi meestel.

Rääkimata siis looduse poolt inimese elueale seatud piiridest, mis lubaksid elada enam kui 100 aasta vanuseks.

Üha enam tuntakse maailmas muret keskkonna pärast – ent enamasti jäetakse seda teemat käsitledes tähelepanu alt välja meie igapäevaelu. Samas sõltub keskkonna olukord suuresti iga üksiku inimese käitumisest, eluviisist ja energiatarbimisest. Seni kuni järgime pähemääritavat tarbimiskultuuri ning tarbime enam kui tegelikult vajame, halveneb ka elukeskkond. Kui veidi järele mõelda, on hämmastav, kui kattuvad on keskkonna ja inimese enda huvid.

Mis siis on 40-aastase Eesti mehe terviseriskid? Vabas järjekorras: partnersuhte puudumine, suits, alkoholi liigtarvitamine, vähene liikumine, ülesöömine ja tasakaalustamata toitumine. Viimasega on tihedalt seotud ka ülekaalulisus, lisandub veel ületöötamine ja ülemäärane stress. Enamik neist on otseselt seotud ületarbimisega ning enamiku puhul on probleemide lahendus vaid iga inimese enda kätes. Aga mis samavõrd tähtis: kõik need on lähemal vaatlusel ka olulised keskkonnariski tegurid.

Tervis ja turujõud

Perekonna – suure või väikese – energiakulu on alati väiksem kui sama arvu eraldi elavate inimeste energiakulu. Energiakuluna tuleb siin vaadelda nii kulu kütte, sooja vee ja elektri tarbimiseks, kui ka samaväärset aja kokkuhoidu ja inimeste koostegutsemise sünergiat.

Suitsetamisest ja alkoholi liigtarvitamisest tingitud tervisekahjud ja nende raviks maailmas kulutatavad kolossaalsed (energia)ressursid on hästi teada. Kuid selle probleemipuntra lahendus ei sõltu siiski üksnes üksikisikuist, vaid ka riigist. Mõnede poliitikute jutt, et sigarettide ja alkoholi tarbimist ei saa piirata või piiramine kahjustab võrdse kohtlemise printsiipi ettevõtluses ja vähendab maksulaekumist, on pehmelt öeldes rumal – kui mitte lausa kuritegelik jutt. Alkoholilt ja sigarettidelt laekuvad maksud on mitmeid kordi väiksemad kui tarvitamise põhjustatavad otsesed ja kaudsed kahjud. Probleem peitub aga selles, et praeguse olukorra säilitamisest tulev tulu – nii maksud kui ka ettevõtjate kasumid – väheneksid piirangute seadmisel kiiresti, piirangutest tulenev positiivne mõju ilmneks aga alles aastate pärast.

Nii jääbki nõrgas ja lühiajalisele tulemusele orienteeritud riigis kodanik turujõudude raputada: ühel pool on glamuursed reklaampildid, teisel pool aga kuskilt ajusopist vahel pinnale ujuv teadmine alkoholiga seotud probleemidest. Seejuures maksame me alkoholi ja tubakaga seotud kulud ise oma maksudega kinni. Ning selleks  peame kõik arvestuslikult x% rohkem tööd tegema.

Kümme kilo kuue kuuga

Üks vähese liikumise peapõhjusi on suurenev autostumine. 10–30-minutine jalutuskäik tööle, poodi või kinno asendatakse 8–25-minutise autosoojendamise ja

-sõiduga samasse sihtkohta. Ajavõit on minimaalne, kuid ökoloogiline jalajälg kasvab tohutult – nagu ka rasvarakud autosõitja kehas. Kompensatsiooniks sõidetakse siis pärast tööd spordiklubisse, et seal tund aega rassida. Kui analüüsida tekkinud kulusid, siis selle asemel, et saavutada osalise ühissõidukite kasutamise või jalgsi tööle minekuga tervise aspektist optimaalne liikumise määr (30–40 minutit päeva kohta), kulutab inimene sama tulemuse saavutamiseks kolm korda rohkem aega. Rääkimata rahalisest kulust spordiklubile, mis sunnib jälle rohkem tööd rabama.

Arstina olen tähele pannud, et kui seni kahel jalal hakkama saanu hakkab autoinimeseks, kaasneb sellega kuue kuu jooksul umbes kümnekilogrammine kaalutõus. Tavaliselt ei oska inimene väiksema energiakulu puhul oma toitumisharjumusi vajalikul määral muuta. Kahjuks ei aita piisavalt ka asendustegevus: jõusaal ja ujula.

Toitu ostetakse üha enam suurtest kaubanduskeskustest, selle asemel et kasvatada seda ise või osta turult mahetaluniku käest. See suurendab igapäevases toidusedelis rafineeritud ning kõrge rasvasisaldusega ja valgul põhinevate toiduainete osakaalu. Samas on teada, et sama energiahulka sisaldava loomse toidu tootmiseks kuluv energiahulk ületab mitmekordselt taimse toidu tootmiseks kuluva. Uuringud on näidanud toidukeemia seoseid näiteks laste hüperaktiivsuse ja allergiaga. Suure tõenäosusega on mainitud tegurid osaliselt ka meeste viljakuse kiire vähenemise taga.

Autojuhist jalameheks

Üldisest üksikisikuni jõudes saan tõdeda, et esimesed kolm riskitegurit õnneks minu kohta ei käi: tore pere kolme lapsega on olemas, suitsetamise jätsin maha juba 20 aastat tagasi ja aastas tarbitav alkoholikogus ei ületa vahest kolmandikku Eesti keskmisest. Hoopis teine lugu on olnud ülejäänud riskiteguritega.

Tüüpilise oma põlvkonna esindajana olin viimastel aastatel lasknud töökoormusel rängalt üle pea kasvada. Ajavõitmiseks kasutasin muidugi autot ning trenniks aega polnud. Õnneks suutis abikaasa mu suvel meelitada rulluiskudega sõitma – ja hakkas meeldima. Rulluisutamine on just piisava koormusega sport, mis säästab põlvi, annab panuse tasakaalu ja koordinatsiooni arengusse ning on tänu kiirusele ka piisavalt nauditav.

Seejärel astusin aga järgmise sammu – lisaks tervislikele kaalutlustele kallutas mind seda tegema ka süvenev liikluskaos Tartu-Tallinna maanteel. Augusti lõpus sai minust auto asemel ühissõidukite kasutaja.

Tegin hiljuti huvitava arvutuse. Võtsin arvesse oma kolme põhitrajektoori – Tartu-Tallinna maantee ning mõlema linna kodu ja töökoha – vahemaad ning ajakulu. Tulemus oli hämmastav: kaotasin ajas 10%. Kuid võitsin nädalas keskmiselt kaheksa tundi mõtlemiseks, lugemiseks ja nautlemiseks, sealhulgas boonusena veel 3,5 tundi mõõduka aktiivsusega füüsilist koormust. Lisada võib veel kokkuhoitud raha, keskkonda paiskamata jäänud saaste ja kuus 0,5–1 kg võrra optimaalse poole liikuva kehakaalu.   

Kuna söömise koha pealt olin muudatusi alustanud juba varem – vähendades lihatarbimist ja eelistades oma aias kasvatatud köögi- ja puuvilju –, siis ongi mu suurimaks isiklikuks terviseriskiks jäänud ehk ületöötamine. Õnneks ei kaasne ületöötamisega – erinevalt autosõidust, suitsetamisest ja alkoholist – nii negatiivset keskkonnamõju. Kaheksa tunni sisse pole ma oma tööpäevi kunagi mahutanud. Lohutada saan end sellega, et mu kolleegid Skandinaavias teevad veelgi pikemaid tööpäevi. Ja tegelikult on see, kelle töö ja hobi osalt kattuvad, hoopis õnnelik inimene.