By: Marko Kaldur

9. märts 2011

Nädalavahetuse ekstreemmatka saab kiiresti teha ka Londonisse

Pilt: goestonia.ee

Põhjus nädalavahetuse Londonis veetmiseks oli ekstreemsus – paljudel meist oli kõrini linnamugavustest ja hing ihkas teravamaid elamusi.

Olgu öeldud, et Londoni-nimeline koht paikneb Võrtsjärve põhjatipust Alam-Pedja kaitseala poole liikudes umbes 10 km kaugusel Viljandi–Tartu maanteest. Seega pole tegu Suurbritannia pealinnaga.

Hoolimata kartusest, et metsateed osutuvad läbimatuks, sõitsime madalapõhjalise autoga täpselt nii kaugele, kui oli esialgu plaanis. Seljakotid pakitud ning autouksed lukustatud, sammusid neli rännumeest reipalt metsa alla.

Elektrooniline kompass läks kohe rännaku alguses segaseks. Arusaamatuks jäi, kas põhjuseks äkki asjaolu, et nõukogude ajal kasutati Alam-Pedja kaitseala maastikku polügoonina. Sinna loobiti kõikvõimalikke pomme ning märklaudadeks olid nii spetsiaalselt pommitamiseks ehitatud majad kui ka kaubalennukeilt alla heidetud sõjatehnika. Seetõttu on raske hinnata, mis võis kompassi hulluks ajada – kompassinõel ei suutnud hetkekski paigale jääda, vaid tiirles nagu orav rattas.

Seetõttu liikusime umbkaudses suunas, mis pidi viima Pede jõe äärde. Kaartide ja kuulujuttude põhjal olime varem välja uurinud, et Pede ja Pedja jõgede kallastel leidub mitmeid matkaonne ning katusealuseid. Osa katusealuseid olid lihtsalt paar toigast ja kiletükk nende vahel, mõned aga oluliselt massiivsemad. Ühe taolise – Londonis asuva onnikese juurde – oligi meil kavas minna.

Teekond läbi võsa oli vaevarikas. Täpset suunda teadmata kaldusime vahepeal tugevalt kõrvale ning kui lõpuks jõevesi paistma hakkas, olime sihtmärgist mitu kilomeetrit eemal. Kulgemine piki jõekallast polnud kergem kui võsas. Mitmemeetrised kõrkjapuhmad vaheldusid läbipääsmatu põõsastikuga, kõrgem ja kuivem kaldaperv soise-märja alaga.

Viimaks paistis aga kaldaäärsel platsikesel massiivsetest palkidest hoone. Kolmest seinast kinni, ühest avatud ning ulatusliku katusealusega onn pidi saama ööbimiskohaks. Onnikest ümbritsevat välu põlistasid suured tammed, kohe käepärast oli ka jõekallas. See koht tundus olevat vana talukoht või pühapaik, sest kui ümberringi valitsesid soo ja võsa, siis seal oli kõrgem ja kuivem. Elupaik võis see kunagi ka olla, sest aastasadade jooksul liikusid paljud pered mujalt ülerahvastatud Alam-Pedja piirkondadest Londoni poole. Seal oli veel vaba eluruumi.

Sügisõhtud hämarduvad kiiresti ning juba kella kuue paiku oli metsa vahel kottpime. Viimaste päevakiirte valguses hulpis onnikesest mööda kaluripaat. Sõbralikud kalamehed viskasid ühe haugi ka rändureile. Käepäraste vahenditega valmistasime kalast mõnusalt vürtsikas prae, mis viis näljastel rändureil keele alla.

Arvamuse, et pimedatel sügisõhtutel pole metsas paremat teha kui lõkke ääres konutada ja kalamehejutte vesta, kummutas peagi üks matkasellidest. Sõnadega: “Tahan ekstreemi!” ajas ta teisedki lõkke äärest püsti ja vedas öisesse metsa. Suure hurraaga suunduti Londoni metsaaluseid taskulambivalgel avastama.

Põlvini ulatuv muda ka metsa all

 

Ragistamine, plärtsatused vesisematest paikadest läbi trampides, summutatud vandesõnad – kõik see peletas tõenäoliselt metsa alt viimasedki loomad, keda näha lootsime. Muidu leidub Alam-Pedjal ning selle lähialadel arvukalt metsloomi, nii pisikesi kui ka suuri.

Korraga peatusime nagu üks mees. Küsimusele, kuhu suunda laager jääb, vastasid kõik hetkegi viivitamata “sinna!“. Ning igaüks osutas käega eri ilmakaarde... Imesid maailmas juhtub ning ühel hetkel vilkus puude vahel väike valgustäpike. Mida lähemale, seda selgemaks lõke muutus ning lõpuks soojendasid kõik oma läbivettinud ihu lõkke veerel. Kuni viimaks uni võimust võttis ning rändurid vabas õhus magamiskottidesse pugesid.

 Hommikul toimus äratus suhteliselt varakult, sest eesmärk oli külastada teisigi Võrtsjärve äärseid vaatamisväärsusi. Sestap pakkisime asjad ning suundusime läbi raske maastiku tagasi auto juurde.

Suur ja ebameeldiv oli aga üllatus, kui avastasime auto juures autovõtmete kaotsimineku. Algul tundus olukord naljakas, ent võtmed ei ilmunud isegi suurema otsimise peale seljakottidest välja. Mis siis muud, kui suundusime tagasi onni juurde, et sealt võtmeid otsida. Kogu teekonna jooksul olid kõigil silmad maas, üritasime leida kadunud võtmeid. Ent polnud neid ei metsasihtidel, võsa vahel ega onnis. “Lõbusaks“ muutis loo veel ka asjaolu, et mobiiltelefonide akud tühjenesid katastroofilise kiirusega. Lähim asustatud punkt asus aga paljude kilomeetrite kaugusel.

Kahjurõõm irooniliste jahimeeste aadressil

Taas auto juurde jõudnuna otsustame minna jala tagasi. Paratamatusega leppinuna hoidsime tuju üleval musta huumoriga võtmete ja jalgsirännaku teemal. Tagasiteel kohtusime jahimeestega, kes suundusid Londonisse ajujahile. Meie võtmeprobleemi kommenteeriti irooniliselt. Suutsime jahimeeste norivaid soovitusi taluda vaid ühel põhjusel – meie öine ragistamine oli peletanud metsast viimasedki loomad ning rändurite kahjurõõm selles situatsioonis oli vist sama suur kui jahimeeste oma. Usume, et vähemalt üks metsloom sai sel päeval edasi elada...

Related News: