By: Nelli Kalikova

2. juuli 2011

Nelli Kalikova:miks ma armastan mehi?

Nelli Kalikova

Pilt:virumaa.ee

Enamuse meie tunnete, arvamuste ja eelarvamuste juured ulatuvad kaugesse lapsepõlve. Vahest me teadvustame endale seda, vahest mitte.

Olen 58-aastane ja olen tähele pannud, et kõik minu lapsepõlve sõbrannad olid „isade lapsed“. Enamus sõjajärgsetest noortest peredest olid täispered, üksikemad või lahutatud naised oli suhteliselt harva esinev nähtus. Pereelu tundus ka korras olevat. Ma ei tea, mis oli nendel noortel emadel viga, kas töö võttis kogu aja, kas olme mured olid nii suured, kuid kõik me tüdrukutirtsud jumaldasime oma isasid.

Emad olid toitjad, katjad, kooliasjade kontrollijad, õhtul koju hiljaks jäämise eest noomijad, isad aga parafraseerides klassikut „pidu, mis on alati sinuga“. Mitte pidu tänapäeva mõttes, ehk ohjeldamatu joomine või ringi tõmbamine, vaid huvitav jutuajamine, reisimine, mõtete vahetamine, nalja tegemine, looduses käimine, millegi huvitava meisterdamine. Sellest ajast on mul jäänud tunne, et isa on peres asendamatu rõõmu allikas. Mul on südamest kahju, et paljudel lastel seda täna ei ole, kaasa arvatud ka minu enda laps ja nad isegi ei tea, millest neid on ilma jäätud.

Tasakaal: looduses olemas, ühiskonnas mitte

Täiskasvanuna ja olles eluaeg seotud meditsiiniga olen oma nahal kogenud, mis tähendab ühe valdkonna feminiseerumine. Meditsiinitöötajad nõukogude ajal olid vaesed iga valitseja ajal ja ühiskond võttis seda vastu, kui midagi iseenesest mõistetavat. Ka väga vähe haritud inimene teadis, et arst o andnud Hippokratese vande ja on kohustatud abi andma. Täna isegi paadunud narkoman rusikas püsti nõuab selle vande täitmist. Tuli uus aeg, kuid meedik jäi ikka vaeseks. Need pikad rahavabad aastad tegid oma laostava töö: enamus mehi lahkus meditsiinist, noored mehed enam seda õppima ei läinud. Tänased palgavaidlused ja streigid seda olukorda enam muuta ei saa.

Mille poolest siis see feminiseerumine halb on? Naised on ju püüdlikud, hoolsad, kohusetundlikud, mida veel vaja... Mina nimetan seda naiste meditsiini „tikkimiseks“. Ilus ja akuraatne teine, aga haaret ei ole. Ja kui veel selline „tikkija“ hakkab juhtima ja globaalseid otsuseid vastu võtma, siis meil ongi käes selline meditsiin, nagu ta on. Oponent ütleb, et meil ju ongi need vähesed mehed juhtivatel kohtadel, kuid see pole see. Nad on saanud juhtideks mitte selle pärast, et olelusvõitluses osutusid paremateks, vaid ainult tänu sellele, et püksid on jalas. Kvaliteet jääb soovida.

Samasugused hukatuslikud valdkonnale protsessid on toimunud pedagoogikas. Jääb ainult kaasa tunda meie lastele, kellel kodus on tänitav ema ja koolis kümned samasugused tänitajad.

Vastupidine sooline kaldu olek esineb Riigikogus, kus mehi on ligi 80%. Naisena on vahest halenaljakas jälgida, kuidas tühjast-tähjast tekib ehtne „kukeboks“, suled lendavad, veri pritsib, kakluse tegelik põhjus juba ära unustatud...

Looduses on kõik tasakaalus. Erinevatel mandritel, erinevates riikides, erinevates kliima- ja olmetingimustes sünnib täpselt niipalju kui vaja tüdrukuid ja väikse varuga poisse. Loodusest me peame õppima, keda ja kui palju peab olema ühes või teises valdkonnas. Jõuline sekkumine loodusesse, nagu praegu Hiinas väikeste tüdrukute hävitamine, võib hiljem rängalt kätte maksta.

Soorollid laste kasvatuses

Veel 70ndate keskel Tõnu Ots seletas väga ilmekalt, miks on vaja poiste ja tüdrukute kasvatamises erinevat lähenemist. Jällegi vead tulevad looduse seaduste eiramisest. Tüdrukud kooliaastate keskpaigani arenevad kiiremini kui poisid. Haareta pedagoogid ekslikult arvavad, et tüdrukud ongi targemad. Selle ajaga, mil poisid järgi jõuavad, on tüdrukud kõik juhtpositsjoonid hõivanud, olles klassi priimused, õpilaste omavalitsusjuhid, huvigruppide vanemad jne. Tüdrukutele lõpuklassides järgi jõudnud poistel ei jää muud üle, kui teostada ennast alternatiivsete liidritena kambas või jõugus ja alternatiivses tegevuses (joomine, siutsetamine, narkootikumid). Parimal juhul asja tasakaalustab sport. Täiskasvanuks saades avastavad mehed, et nendelt oodatakse erakordselt palju: pere ülalpidamine, edukus, jõukus, seksuaalne suutlikkus, ühiskondlik positsjoon. Igaüks ei pea vastu ja pensioni ikka jõuavad vähesed...

Feministid hämmingus

Seoses oma tegevusega prostitutsiooni uurimise valdkonnas olen kokku puutunud paljude naisliikumiste aktivistidega mõõdukatest võrdõiguslastest marufeministideni, võtnud osa mitmest feministide rahvusvahelisest konverentsist. Lääne ja eriti Põhjamaade feministe viimased viisteist aastat vaevab üks ja sama küsimus: miks nende mehed käivad meil seksi ostmas. Küll on tehtud meie naisi solvavaid oletusi, et meie naised on liiderlikud, et nad riietuvad nagu prostituudid, küll on püütud oma mehi karistada seksi ostmise eest, väänates kaela kriminaalteo paragrafi. Miski ei aita. Ja ainult üks asi on tegemata – peeglisse pole vaadatud. Tanksaabastega ja bresentjopes „looduslähedase välimusega“, kuigi põjamaa naiste suhtes on loodus värvidega küllalt kitsi olnud, feminist parema tahtmise juures ei saa olla seksuaalse tõmbe objektiks. Mehed on juba nii loodud, et kuidas silm näeb, nii füüsis reageerib.

Mõni aasta tagasi Norras täiendõppel olles sõitsin sageli Oslos elektrirongiga. Ja kuna olen aeglase liikumisega, siis minust jooksis perroonil mööda sadu tööle ja õppima kiirustavaid inimesi. Need seljad olid kõik ühesugused! Uniseks mis uniseks. Ma mõtlesin tookord sügava kaastundega noormeestele, kes tahaks kena tüdrukuga tuttavaks saada, et siis peab küll järgi jooksma ja näkku vaatama, muidu ei sa aru, kas kõnetad poissi või tüdrukut. Miks välismaalased ühest suust ütlevad, et eesti tüdrukud on väga ilusad? Ma arvan, et loodus on ilu jaganud võrdselt nii siin kui seal. Saladus peitub selles, et meie naised on jätkuvalt naiselikud nii riietuses kui ka olekus ja naiselik naine on alati sksuaalselt atraktiivsem.

Loomariik seletab nii mõndagi

Kuna ma ei ole seriaalide ja märulite fänn, siis minu lemmikuks on Animal Planet. Vaadates loomade käitumist hakkad hoopis teisiti vaatama ja hindama inimeste käitumist. Selgub, et paljud asjad, mida me seletame moraali kategooriatega, ei sõltu üldsegi moraalist, vaid füüsilisest vajadusest või isegi meie geneetilisest koodist. Emalõvi käitumine paaritumise ajal inimeste mõõdupuu järgi on liiderlikkuse tipp: enda pealetükkiv pakkumine kõikidele isastele praidis, seksuaalselt ahvatlevad poosid, kümned suguühted ööpäeva jooksul... Inimese puhul oleks see kahtlemata hard porno. Kuid mis siia puutub inimene?

Seksuaalne tung on üks ürgsemaid ja tugevamaid elamusi. Olgu see naine või mees, kui see tung jääb rahuldamata oma peres, saab ta rahuldatud mujal. Õnneks möödas on keskaeg, mil ihade suretamine oli ainus aktsepteeritud käitumise mudel. Tänapäeval tark mees ja tark naine saavad oma sugutungi rahuldatud ka monogaamse pere raames, ja isegi kui füüsis on nõrgavõitu, igat sorti abivahendeid on tänapäeval küllaga. Vajalik on ainult partnerite vastastikune mõistmine ja vajadustega arvestamine.

Teine, nüüd juba hirmuäratavam näide loomariigist. Inimahvide karjas reeglina kõik emased viljastab karjajuht, kõige tugevam, targem ja kõige parema geneetilise materjaliga isend. Kui juhtub, et verises võitluseks selle karja juhiks saab isane mujalt, esimene, mis ta teeb, kägistab eelmise isase ahvipojad ja sigitab uued, nüüd juba enda omad. Jälle sama küsimus, mis siia puutub inimene? Loomulikult oleme me ahviriigist palju edasi arenenud ja sellist julmust inimühiskonnas reeglina ei esine. Kuid see näide peaks iga naise sügavalt mõtlema panema, enne kui lastele kasuisa muretseda. Tema suhtumine oma lihastesse lastesse on kindlasti parem, kui kasulastesse. Kuid õnneks on ka erandeid.

Meeste ja naiste suhtumine omasoolistesse

Ammu on täheldatud, et naised suhtuvad gay-meestesse ja nendevahelistesse homoseksuaalsetesse suhetesse märksa tolerantsemalt, kui mehed. Heteroseksuaalsed naised ei võta tõsiselt lesbilisi suhteid, samas, kui mehed huvi ja naudinguga jälgivad naistevahelist seksi, mida ohtralt ekspluateerib ka pornotööstus. Millest on tingitusd selline erinevus? Ilmselt põhjus peitub mitte kaasaegsetes vaadetes ja tolerantsis vaid sügavamal bioloogilisel tasandil. Arvatavasti tähtis on see, et seksuaalselt ihaldatud objekt on sama, ehk heteroseksualsetel naistel, nagu geidel on see mees, lesbidel ja hetreomeestel – naine. Kõik muu on vähem tähtis.

Miks ma siis ikka armastan mehi?

Meestel on laiahaardelisem mõistus, nad on võimelised tõusma pisiasjadest kõrgemale. Ega asjatult teaduses (tõelises, mitte „tikkijate“ teaduses), kunstis, luules on läbi aegade olnud meeste vaieldamatu ülekaal.

Mehed avaldavad mitmekülgset positiivset mõju naistele nii perekonnas kui ka tööl, mehe silm mõjub naiste välimusele ja olekule virgastavalt ja erutavalt.

Meeste positiivne mõju lastele on vajeldamatu ja hindamatu, kahjuks tänapäeval aina harvemini realiseeruv nähtus. Reeglina märgitakse ära isade mõju poegadele, kuid ka tüdrukud oskavad hinnata isa sõprust ja lähedust.

Related News: