By: Triin Lumi

15. detsember 2013

Sind ainult palun, isa, ära joo purju ennast, jälle kui kord pühad saabuvad …

Pilt:bigthink.com

Vahetult pärast isadepäeva lugesin Facebookis postitust, mis rääkis mahlakalt sellest, kuidas üks meesterahvas isadepäeval torti ostma minnes möödus väikesest nutvast tüdrukust ning asja uurima asudes selgus, et ema ja isa olid läinud kasiinosse.

Postituse autor kirjeldab värvikalt seda häbi, viha ja segadust, mis teda valdas selle hädas oleva lapse kadunud vanemaid otsides. Olles viimased lõpuks üles leidnud, nahutas ta tüdruku isa: „Et see oleks viimane kord! Mul on olemas su auto number ja ma tõepoolest helistan lastekaitsesse, kui selline asi veel kord juhtub!“

Seda lugedes jäid mind vaevama vastakad tunded. Ühest küljest on muidugi tubli, et möödakäija sekkus ja oma nördimusest avalikult kirjutas, et juhtunut laiemalt teadvustada. See postitus sai sõprade ja tuttavate ning võõraste inimeste poolt sotsiaalmeedias sadu laike ning enam kui 9000 jagamist. On ülekohtune, et ükski laps sellist olukorda üldse kogema peab: tundub, et see lugu läks paljudele korda ning kuuldavasti võtsid kirjutajaga ühendust ka paljude erinevate meediakanalite esindajad, et teada saada selle isa auto number ja juhtunut omakorda kajastada. Kuna aga karta on, et selles peres on nii ema kui ka sõltlasest isa ise abivajajad, olen väga tänulik, et sekkuja tolle rohelises jopes isa auto numbrit meediakanalitele ei jaganud – seda eelkõige lapse turvalisuse ja privaatsuse huvides, sest omakohus ja nõiajaht tolle isa vastu pole kindlasti see imeline meede, mis abivajavat last ning tema vanemaid reaalselt aitaks.

Praegu koostatakse Eestis uut lastekaitseseadust. Lapse kaitsmine on paljude inimeste töökohustus, aga ka meie kõigi võimalus: igaüks peaks märkama ja sekkuma, kui laps abi vajab. Üks lastekaitse töötaja jagas oma kogemusi sellest, kui ta on käinud lasteaedades ja koolides õpetajatele rääkimas abivajavast lapsest. Küsimuse peale, kui mitmel korral peaks lapse kehal enne sinikat nägema, kui abivajavast lapsest teada anda, arutlesid erialase haridusega ja lastega iga päev kokku puutuvad spetsialistid isekeskis, et no ehk kolmanda või viienda korra järel … Aga miks mitte kohe esimesel korral sekkuda ja sellest teada anda? Miks peab laps kogema korduvalt valu, alandust, hoolimatust ja vägivalda, enne kui me kõrvalseisva täiskasvanuna võtame nõuks lisaks märkamisele ka reaalselt sekkuda? Mitu korda on see „isadepäeva tüdruk“ oodanud oma joobunud ema ja ennast mänguautomaadi taha unustanud isa? Mitu korda peab see tüdruk kasiino ees nuttes oma vanemate väljailmumist valvama, et me kõrvalseisjana lõpuks otsustaksime, et nüüd on küll piir käes?

Kasiinost üles leitud isa lubas tol päeval nutvat tüdrukut märganud mehele, et see on viimane kord. Aga kas sõltlasest isa on oma sõna peremees, kes suudab lubadust pidada? Kas lapsel on abi sellest, kui meie taskus on „selle auto number juhuks, kui ma sind järgmine kord sellisest olukorrast leian“? Lapse abi ja kaitseta jäämise eest vastutab igaüks, kes märkab abivajajat, kuid ei anna sellest teada. Hätta sattunud lapsest teatamine on alati põhjendatud: temast tuleb teada anda politseile või kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale, kellel on oskused ja õigus sekkuda ja abistada ning seejuures ei ole vaja karta naabri pahameelt või isikuandmete väärkasutamist.

On olemas üleriigiline tasuta lasteabitelefon 116 111 – see on „töökorras“ 24 tundi päevas ja sinna saab helistada nii telefoni, e-posti kui ka Skype’i teel. Sinna võivad helistada nii lapsed, kellel on mure, kui ka kõik need, kes märkavad abivajavat last – olgu selleks siis üksi tänaval nuttev väikelaps, kaubanduskeskuses kerjav teismeline või pidevalt üksinda kodus olev naabrilaps. Lasteabitelefon võtab ühendust lapse elukohajärgse lastekaitsjaga, et pere saaks vajalikku abi (kriisinõustamine, pereteraapia, isale kasiinokeeld jne).

Minu laste isa, kes töötab kiirabibrigaadis, on oma nelja lapse isaks olemise tundlikkusega korduvalt helistanud lasteabinumbrile ja kirjeldanud patsiendi peres valitsevat olukorda, informeerides kütmata ja täissuitsetatud korteris külmetavatest mudilastest, olematutest olmetingimustest väikelastega peres või narkouimas põrandal vedelevast emast. Rõhutan veel kord: abivajavast lapsest teatamine on alati põhjendatud, sest puutudes temaga mingis kindlas olukorras kokku vaid loetud minutite või tundide vältel, ei oska me hinnata tõelise abi vajadust. Hindamise peavad läbi viima ja lõpliku otsuse tegema nõustajad, kellel on selleks tööks asjakohased teadmised ja kogemused. Me ei tohi üürikese kokkupuutepunkti ajel ja täielikku infot valdamata otsustada, et see on laps, kes peab „veel paar sinikat koguma“, enne kui on käes õige aeg teatamiseks.

Loo postitaja kirjutas: „Ütlen, et see oleks viimane kord. Ütlen, et mul on olemas Su auto number ja ma tõepoolest helistan politseisse ja lastekaitsesse kui selline asi veelkord kordub. Saan isegi aru oma ähvarduse hõredusest, aga see on antud hetkel parim, mida ma teha saan. Mees kohmab vabanduseks, et sõbranna jäi lapsega ja on kusagile ära läinud. Ma ütlen jää vait. Mine ja osta oma lapsele kooki ja ole temaga, täna on isadepäev, mitte ära istu kasintsis.“

Ja jõulukuu on käes, peatselt tulevad pühad taas. Kuidas sekkuda nii, et sellest abivajajale ka tõeliselt abi oleks? Muidu on oht, et kohtume selle tüdrukuga pikkade pühade ajal taas kasiino ukse ees..

Pealkirjas viidatud laulus palutakse: „Too emale sa lilli parem linnast, sest pisaraid on valus vaadata.“ Meil on valus neid pisaraid vaadata, aga samal ajal on kuskil see tüdruk, kellele need pisarad on elu igapäevane osa. Need pisarad ei kao kuhugi, seni kuni meie, täiskasvanud kõrvalseisjana leiame lisaks märkamise julgusele ka julguse adekvaatselt sekkuda. Keegi ei tohi jääda oma murega üksi – ei laps ega vanem.