Pilt: mototrend.com

Niipalju kui on teekasutajaid, on küllap ka erinevaid soove maanteede sõiduolude kohta.

Mida stabiilsem ilm, seda vähem mõtleb sõitja talihooldusele ja -hooldajatele. Kui hakkab sadama lund või tuiskama või tekib ootamatu libedus, on hinnangud hooldaja suhtes kiired tekkima.

Seetõttu on põhjust selgitada:

• millest maanteede hooldajad oma tegevuses lähtuvad;
• milliste keerulisemate teeoludega teekasutajad aeg-ajalt silmitsi peavad seisma;
• millistel juhtudel peab sõitja lootma rohkem iseenda oskustele kui teehooldaja abile.

Kui sajab lund või tuiskab, siis iga lendava lumekübeme pärast hooldetehnikat välja ei saadeta. Külma ilma ja lenduva lumega ei kogune lumi teele ega muuda liiklemist oluliselt halvemaks.

Tee seisundinõuete kohaselt peab lumetõrjega alustama hetkest, kui lund on teele kogunenud nn kriitilise paksuse jagu. Teepinnale lume kinnisõitmist peab suurematel maanteedel kindlasti vältima, seetõttu puistatakse väiksemates kogustes kloriide ka lumesaju ajal.

Enne libedusetõrjet peaks lumi olema eemaldatud, sest lume sulatamine kloriididega on mõttetu ja kulukas toiming. Lume- ja libedusetõrjet tehakse vajadusel koos, s.t talihooldusmasin lükkab saha või sahkadega lume eest ära ja puistab kloriidid puhastatud teepinnale.

Libedusetõrje eesmärgiks ei ole soolaveest ujuva pinna, vaid soolaniiske olukorra saavutamine. Kui kusagil on miinuskraadidel näha pladisevat teepinda, siis on põhjust küsida, kas puistatud kloriidide kogustega ei ole üle pakutud. Libedusetõrjet tehakse ennetavalt siis, kui on alust arvata, et teekatte haardelised omadused hakkavad halvenema või on prognoositud libeduse tekkimine.

Seda on tagantjärele lihtne öelda ja hinnata, aga nagu ilmaga ikka, ei ole kõik alati ette prognoositav. Libedus on suhteline näitaja. Mõnele sõitjale on libe ka kuiv asfalt, aga väiksema liiklusega maanteedel on külma ilmaga igati normaalne ka kinnisõidetud lumekattega tee.

Sõitjal on kasulik teada mõningaid märke, mida võiks tähele panna muutuvate ilmaolude korral. Ilmselt on üsna lihtne hinnata, et:

• lumesaju ja tuisu ajal teele kogunev kohev lumi ei võimalda autorataste head kontakti teepinnaga ja teekatte haardelised omadused halvenevad;
• kui tegemist on sulalume või lörtsiga, võivad haardelised omadused veelgi halveneda;
• kuigi sõidujäljed on lume- ja jäävabad, võib sõidujälgede vahel olev lumi ümberreastumisel või möödasõidul mõjuda ohtlikult auto stabiilsusele.

Silmaga raskemini eristatavad teeolude halvenemise tunnused on härmatis, must jää jms, mis võivad vahel tekkida üpris ootamatult, näiteks kui:

• õhutemperatuur on alla 0º C ja õhuniiskus suur, mille tõttu niiskus võib kondenseeruda teepinnale ja moodustada härmatise või jää;
• temperatuurid on olnud pikka aega tunduvalt alla 0º C ja järgneb järsk temperatuuri tõus. Külm teepind imab õhust niiskust ja võib moodustada härmatise või jää;
• õhtu-, öö-, või hommikutundidel toimub temperatuuri langus, mis õhus võib jääda plussidesse, kuid teetemperatuur langeb alla 0º C, tekitades piisava niiskuse korral härmatise või jää;
• õhutemperatuur on üle ja teetemperatuur alla 0º C. Vihmasaju korral teepinnale sadanud vihm jäätub. Kevaditi, kui tee muldkeha on sügavalt läbi külmunud, mõjutab muldkeha külmus teepinda veel pikka aega pärast sulailmade saabumist.

Ettevaatlik tuleks olla:

• metsavahelistel teelõikudel, kus katte pinna kuivamine toimub aeglasemalt. Niisketes oludes ja madalatel temperatuuridel on nendes kohtades oht libeduse tekkeks suurem;
• sildadel ja viaduktidel, mille külmumine toimub kiiremini, mistõttu langevate temperatuuridega on libedus kiirem tekkima. Sildade niiskusolukorda mõjutab ka külmumata jõevee aurumine;
• ristmike kiirendus- ja aeglustusradadel, bussipeatuste läheduses jm, kus toimub rohkem pidurdamisi ja kiirendamisi, lihvitakse lumi ja jää kiiremini libedaks;
• eraldatud sõidusuundadega teelõikude teisel sõidurajal pärast lumesadu, tuisku või libeduse tekkimist. Kui esimene sõidurada tundub hästi sõidetav, siis teine sõidurada ei pruugi seda olla, sest väiksema liiklussageduse tõttu ei toimi libedustõrje materjalid seal nii kiiresti.

Mida juht saab ise teha enda ja teiste liikluse ohutumaks muutmisel:

• eriti oluline on auto rehvide seisukorra kontrollimine ja see, et pidurdamisel rattad ühtlaselt toimiksid;
• enne väljasõitu oleks mõistlik välja selgitada teeolude hetkeseis kuulates raadiotest maanteeinfot või pöördudes selleks Maanteeinfokeskusesse ning seejärel hinnata auto ja iseenda kogemuse vastavust hetke teeoludele;
• sõidustiili valikul arvestada talvega. Pidurdusteekonna pikkus võrreldes kuiva teepinnaga kasvab lumistes või jäistes oludes mitu korda. Suurem pikivahe ja väiksem sõidukiirus annavad ohuolukorra tekkimisel lisaaega reageerimiseks.

Lõpetuseks tahaks loota, et teehooldajad annavad endast parima, kuid reaalsus on see, et alati ei ole võimalik vältida lumiseid, libedaid või muid raskeid teeolusid. Sõltume ju väga palju valitsevatest ilmastikutingimustest.

Seetõttu peab iga sõitja olema talvel valmis keerukateks teeoludeks ja nendes õigete otsuste tegemiseks.

Ohutut liiklust kõigile!

Allikas: mnt.ee