By: Tarmo Leinatamm

13. august 2011

Tarmo Leinatamm: maniana ja mees

tarmo leinatamm

Pilt:reform.ee

Mida päev edasi, seda rohkem kippusin arvama, et midagi oleks nagu valesti! Midagi oleks nagu puudu!

See tunne käis minuga kaasas igal pool. Kodus, tööl, külas, reisil. Kahtlustasin stressi, kuigi ei usu enda puhul seda olevat, sest mulle on kingitud võimalus väga erinevateks ja meeldivateks tegevusteks. Ei usu, et vastus, mis mul nüüd kindlalt käes on, tuli välguna, aga olemas ta igal juhul on.

Kuulun nende tuhandete inimeste hulka, kellele 90ndate aastate algus andis võimaluse uueks eluks. Kõik muutused pidid toimuma kiiresti, uus elukvaliteet pidi tulema loetud kuudega, igal päeval pidi ära kasutama kõik pakutud võimalused. Elu tundus nagu kiirrongis. Aknast välja vaadates võis vaid aimata mööduva piirjooni. Ja mis sellest kõigest täna meeles on? Tuhkagi! Ainult elu ääremail käinud tervis.

Sinna samasse aega jääb ka mõistmatus Vahemereliku maniana olemusse. Paistis lihtsalt laiskusena, mugavusena ja lihtsama tee valikuna. Koguni ärritas. Mida rohkem mu teed sinna kanti viisid, seda enam hakkas peas aga tekkima küsimus: kas maniana on ikka ainult laiskus ja mugavus?

Äkki on tegemist mingi elufilosoofiaga, teistmoodi arusaamaga. Igal juhul tundusid päikesevarjus istuvad taadid tervena, rõõmsana ja rahulikuna. Tundus, et maniana pole neid ilma jätnud millestki, kõik heaks eluks vajalik oli ja on olemas. Tundus, et tänu manianale on nad näinud midagi sellist, mida mina ei ole, tundnud midagi sellist, mida mina ei ole. Sai selgeks, et nad on näinud elu iseennast.

Leidnud aega sellest aru saada, seda mõista ja tunda. Väike kadeduse uss andis tõuke ise järele proovida – ehk siis leida aega elule, elamisele. Otsust oli raske teha. Ei kujutanud kohe kuidagi teistmoodi ette. Kes siis kõik need tegemised teeb, toimetused toimetab?

Aga siiski, astusin esimesel võimalusel kiirrongilt maha, istusin perroonil olevale pingile. Pea käis veel kiirest sõidust ringi, sees selline tunne, et olen midagi väga valesti teinud. Aga pikapeale pilt selgines ja nägin, et ei ole ma seal ainus, õnneks.

Valed, mõttetud süümepiinad hakkasid ka tasahilju järele andma ja panin koguni tähele, et hakkasin suutma rohkem teha. Aega tekkis kuidagi juurde, kõik toimetused said toimetatud, tegemised tehtud. Hakkasin nägema rohkem. Hakkasin aru saama, mis tegelikult toimub. Ettevõtmised muutusid kvaliteetsemaks, otsused läbimõeldumaks. Ja mis olulisim – jäi aega perele, lastele, kodule.

Täna tundub tormamine mõttetuna ja mõistmatuna tunduvad inimesed, kes ütlevad, et ei ole mul aega selleks ja tolleks. Kui Sa ise ei võta aega, siis aeg võtab Sinu. Ja tihtipeale jäägitult. Nii, et ise ei saa arugi. Möödunud päev tundub sekundina, nädal minutina, kuu tunnina, terve elu vaid päevana.

Võta maniana, mitte pahatahtlikult, aga siis, kui ikka saab. Vaata, et Sinu maniana ei saa takistuseks teise manianale! Elame ainult üks kord, miks mitte siis täiel rinnal.