Veneetsia kunstniku Giambattista Tiepolo (eluaastad: 1696-1770) maali Hüatsindi surm (1752-1753) võib vaadata kui kõige intrigeerivamat taiest tennise kujutamises kunstis, mis on loodud kogu mängu pika ajaloo jooksul.

Esimesel silmapilgul võib vaataja sattuda hämminguse – kas tõesti mängiti tennist ka antiikajal? Kuid meil on vaja eelkõige sissevaadet Tiepolo loomingulisse meelde, enne kui suudame  paremini mõista maali mütoloogilist tennisematši.

Maali teematika

Maalis presenteeritud teema on inspireeritud Ovidiuse teose Metamorfoosid (X raamat)põhjal. Tegu on ladina poeemiga, mis uurib muutusi ja transformatsioone meid ümbritsevas maailmas ning kõneleb jumal Apollo ja  printsi Hüatsindi omavahelise armastuse fataalsest tulemusest. Klassikalises variandis sureb Hüatsint omaenda saamatuse tõttu, siis kui ta energiliselt, kuid kohmakalt viskab ketast võistluse ajal, nii et see haavas surmavalt tema enda pead. Teine versioon räägib aga, kuidas ketas oli visatud Apollo poolt, mille tabamusest Hüatsint hoopistükkis maha kukkudes, arvatavasti ennast vastu kivi lüües, hinge heitis. Teistes versioonides tuleb mängu ka läänetuule jumal Zephyr, kes oli kade, et Hüatsint ei vastanud tema armastusele, puhus Apollo poolt heidetud ketta surmarelvana noormehe poole. Suutmata taastada Hüatsindi elu, otsustas Apollo muuta ta surematuks, muutes teda lilleks, mille Tiepolo paigutab oma maalis ilusasse kimpu tennisereketi juurde pildi parempoolsesse alumisse nurka.

Oma teoses lubab Tiepolo endale vabamat tõlgendust just selles osas, mis tegelikult tappis Hüatsindi, sest me ei näe ketast surmavalt haavatuna lamava Hüatsindi keha juures, vaid hoopis reketit, kolme tennisepalli ning maali keskel paiknevate pealtvaatavate uudistajate selja taga longu vajunud võrku. Tennisepall, mis saatis Hüatsindi viimsele teekonnale, lamab rahulikult tenniseväljaku ruudulisel põrandal.

Selline tõlgendamisvabadus on tingitud Ovidiuse tõlkest Giovanni Andrea dell´Anguillarapoolt aastal 1561. Oma tõlkes asendas too mees klassikalise ketta tennisepalliga. Tennisetüüp, mida tunti sealkandis nime Pallacorda all, oli populaarne 16 sajandi aristokraatia seas, ning oli populaarne ka ajal kui Tiepolo tegi oma esimesed värvilised pintslitõmbed käesoleva teose kangale.

Tiepolo Saksa patroon

Tiepolo maali Hüatsindi Surm tellis kunstnikult 1752 aastal Wilhelm Friedrich Schaumburg-Lippe - Saksa krahv, kes oli eriliselt kiindunud tennisemängija. Maali sünd võis osaliselt olla tingitud ka Wilhelmi vanaisa surmast 1727 aastal, pärast kurnavat mängu perekonna tenniseväljakul (Ballhaus), nende Bückeburgi linnuses. Teiseks põhjuseks võis olla ka Walesi printsi Fredericki surm 1751 aastal, kelle  surma põhjustas tabamus tennisepallist.

Tõenäoliselt aga mängis Tiepolo jaoks tennisematši põimimisel mütoloogilisesse jutustusse suuremat rolli hoopiski Wilhelmi lähedase Veneetsia muusikust sõbra surm, keda krahvi isa oma kirjades mainis kui “sinu sõpra Apollot”. Kaks sõpra olevat regulaarselt mänginud tennist Wilhelmi tihedatel külaskäikudel Veneetsiasse. Need näited aristokraatia kirglikust tennisemängust selgitavad, miks Tiepolo on osaliselt projitseerinud tennist oma maalis Hüatsindi Surm peegeldusena renessanssiaegsest tennisemängust, mida kogeti 18 sajandil, ning mis oli eriti populaarne just Veneetsias.