By: Toomas Kiho

13. juuni 2010

Toomas Kiho: eesti mees Euroopas

Pilt: Internet

Meie, eesti mehed oleme õieti üsna erilises positsioonis - seda siis, kui võrrelda suhtumist naistesse ja meestesse Euroopas üldiselt.

Asi algab muidugi keelest, mõistetest “mees” ja “naine”. Nimelt, tunnistame seda või mitte, aga keeleline mõtlemine määrab meie maailmatunnetamises määratult palju. Seda ei peegelda küll ei õigusriigi seadusaktid ega ühiskonnas ametlikult valitsev ideoloogia, ent positsioon on meil iseenesest teisem. Meessoo-mõiste tähendusvälja ahendab juba see, et vastupidiselt indoeuroopa tradistioonile pole meil keeles ei mees- ega naissugu (rääkimata kesksoost). Vähemalt sõnavara on sugude vahel jaotamata!

Ühes sellega on inimese-mõiste eesti keeles palju avaram kui indoeuroopa keeltes, kus harilikult üks ja seesama sõna tähistab nii meest kui inimest ning naine kuuluks justkui päris omaette liiki. Meil on sood loomuldasa võrdsed: inimesed jagunevad naisteks ja meesteks (selline on meie maailmatunnetus, mille oleme kätte saanud “emapiimaga”). Seega on nende vahel vahetegemine hoopis teisem kui Indoeuroopas.

Tänapäeval, kui üleilmastumisega seoses paratamatult tungivad ühiskonda sisse võõrapärased, indoeuroopa juurtega mallid, on ühtäkki enneolematu hoo sisse saanud varem tähelepanu alt väljas olnud nähtused nagu naisliikumine, naisõiguslased jms. Vastukaaluks on loodud ka meestefoorumeid jms. Piinliku hoolega jälgitakse naiste ja meeste osakaalu muutumist eri kooslustes jne. Küllap on ka omasooiharuse laiem eksponeerimine jms seotud nendesamade tagamaadega. 

Eesti kontekstis on kõige selle sugudevahelisuse esiletõstmise puhul paraku tegu võõristust tekitavate suundumustega - selle vastu pole midagi teha, see lihtsalt on nii. Eestis on ajast aega kõiki töid pandud tegema parim võimalik inimene: nii riigis, ühiskonnas, perekonnas - igas koosluses - ning ühe või teise kandidaadi eelistamine või tõrjumine soo järgi on olnud palju-palju teisejärgulisem. Sest me lihtsalt mõtleme teistmoodi.