By: Toomas Luhats

10. aprill 2011

Toomas Luhats: Eesti mees, ole palun viisakas

Toomas Luhats

Pilt: Internet

Eesti mehest võiks kirjutada igasuguses võtmes- nii naljakalt, nukralt, jõuliselt, mässumeelselt, hellalt.

Ennekõike aga tuleks täna ja praegu kirjutada viisakalt ja viisakusest, mis tundub kahjuks olevat kaduma kippuvate väärtuste ja vooruste killast.

Teada- tuntud tõde on see, et kõikidel asjadel on reeglina ikka mingi põhjus ja ajend. Oma mõtiskluste põhjust kirjeldasin juba sissejuhatuses, ajendiks on aga üks minu suvine retk Hispaaniasse, kus paraku olin sunnitud kogema eest mehe erakordset ebaviisakust, madalalaubalisust ja lausa otse öeldes, tölplust. Teel lennujaamast hotelli suutis üks lennukis ennast korralikult täiskaaninud tüsadamapoolne eesti mees bussijuhti sõimata rumalaks Hispaania Pedroks, käskida tal ropus kõnepruugis oma sõiduvõtteid lihvida ja mida kõike veel. Hotelli jõudes oli mul väga vastik ja piinlik. Esimest korda elus tundsin, et eestlane olla on häbi. Arvate et ma olen tohutult viisakas inimene ja moraalijünger? Ei, kaugel sellest. Küll aga on mulle loomult vastik ebaviisakas mölin teisest rahvusest, rassist, erineva soolise eelistusega inimestega- eriti inetu on see nende kodus, kodumaal või keskkonnas.

Mul on kurb seda tõdeda, kuid kohati on küll tunne, et Eestis pole viisakus praegu moes. Ei meeste-meeste ega ka meeste ja naiste vahel, ega vist mitte eriti ka kusagil mujal. Kui mees aitab naisele mantli selga, on see pigem kummaline. Julgemad isegi naeravad ja näitavad näpuga. Teised jälle ütlevad:" Vaata, vanakooli mees!", mis iseenesest fraasina on ju kena, aga viitab millelegi vanale, moest läinule; millelegi, mis pigem sobib vanemasse aega kui tänasesse.

Ma ei ole ka päris kindel, kas viisakust poes, tööl, kinos ja muudes rohkem või vähem avalikes kohtades täna väga hinnatakse. Oluline on pigem näidata kui kõva mees ollakse, missuguse autoga sõidetakse, hoolimata kehtivatest seadustest, tavadest, reeglitest. Eriti mugav on seejuures ülbitseda endast vähemate vaesemate ja nõrgematega. Oot- oot! Ei- meie ju pole sellised. Või oleme siiski?

Keelel põletab küsimus- kas viisakust on siis üldse vaja? Miks mitte keerata vasakule kui vasakpööre on keelatud? Miks mitte karjuda alluvatega tööl ja lapse peale kodus? Miks ei võiks mees naisterahva ees trügida esimesena uksest sisse, jätta naisele mantel selga aitamata, tassida vaid oma kohvreid ja kotte või jätta isegi tere ütlemata?

Kuulen juba kisa- sest see poleks viisakas? No ja siis?

Mis siis on viisakus? See on austus teiste inimeste ja ühtlasi ja iseenda suhtes. Austus kõigi suhtes, kes elavad planeedil Maa, sest tegelikult on nad täpselt sama väärtuslikud ja tähtsad kui Sina. Sa ju tahad, et Sind austatakse ja Sinusse suhtutakse kenasti, viisakalt? Kena. Austa siis ise ka teisi, ole viisakas ja märkamatult võid avastada, et maailm on hoopis parem paik. Seesama viisakus, mida näitada üles teiste suhtes, tuleb Su juurde ringiga tagasi. Kõlab trafaretselt? Jah, kuid töötab!