By: Veiko Märka

27. märts 2011

Veiko Märka: missugune on õige Eesti mees?

veiko märka

Pilt: Internet

Sõnapaaris „Eesti mees“ langeb rõhk valdavalt esimesele poolele.

Kui kellelgi tekib probleem lihtsalt meheks olemise motivatsiooniga, siis läheb ta ilmselt välja soomuutmisoperatsioonile või suitsiidile. Mõlemad on liiga isiklikud valikud, et üldistusi teha.

Aga justnimelt E e s t i mees olemine on lähiajaloos tähendanud üsna erinevaid asju, vahel on see olnud uhkuseasi, vahel üsna tähtsusetu.

Omas ajas (1879) lausa programmilise Eesti mehe teemalise jutustuse „Oma tuba, oma luba“ kirjutas Jakob Pärn. Nagu pealkirigi ütleb, oli positiivse mehe tähtsaim tunnus sel ajal talu päriseksostmine.

Ajaloost leiame veel paar perioodi, kus Eesti meeste ühtne identiteet eredalt välja joonistus. Näiteks 1940ndatel istus õige Eesti mees metsas, röövis kooperatiive, nottis punaseid ning sai haarangu käigus surma. Enda elusalt kätteandmine ei olnud õige mehe kohane, metsast vabatahtlik väljatulek ammugi. Viimane selleaegne õige Eesti mees oli August Sabbe.

Hästi on meeles, milline oli õige Eesti mees laulva revolutsiooni aastatel (umbes 1987-1991) Müüs vahvleid ja suhkruvatti, käis Soomes maasikaid korjamas – aga kui kutsuti, läks Balti ketti või laulukaare alla poliitikat tegema. Rahmeldamist jätkus öösekski, sest maa tuli täita lastega.

Samas on olnud aegu, kus Eesti mehe identeedile olulist tähelepanu ei pööratud. Näiteks kogu sõjaeelse Eesti Vabariigi periood pärast Vabadussõja lõppu, samuti aastad umbes 1970-1985.

Pätsi ajal oli küll pühaks lehmaks rahvustervik, aga sinna kuulusid võrdselt mõlemast soost kodanikud. Teisena nimetatud periood oli aga üldse nii printsiibitu, vabameelne ja dekadentlik, et mingisuguse doktriini kehtestamine ei tulnud kõne allagi. Naised hakkasid kandma pikki pükse, mehed pikki juukseid. Ja seda kogu maailmas. Mis Eesti mehest sa ikka sedasi räägid.

Tänapäevaks on Eesti meheks olemise motivatsioon ja sisu taas hägustunud. Metsas varjamine enam auväärne tegevus pole, seda tõestas vendade Voitkade saatus. Massipoliitika ja beebibuumi ajad on kah möödas. Igaüks otsib individuaalseid iidoleid. Üks purjus vanamees näiteks selgitas mulle, et kõige õigem Eesti mees on Asso Kommer ja ilma tema jäägriteta me iseseisvaks saanud polekski.

Räägitakse, et Eesti mees tegevat liiga palju tööd. Ei tea, ei tunne ühtegi sellist. Võib-olla mõni teebki, aga siis pole ta mitte niivõrd Eesti mees, kuivõrd lihtsalt loll mees. Töö on vaeste inimeste ja vanade hobuste pärusmaa ja kui veel midagi peale selle, siis lollide ajaviide, teadis juba Joosep Toots. Räägitakse, et Eesti mees joob liiga palju. Mulle tundub, et Vene mees ja Soome mees joovad umbes sama palju, nii et see pole mingi argument eripära rõhutamiseks. Lühike eluiga näib küll üks tema iseloomulikke omadusi olevat – aga see on vaid statistiline keskmine, mis kedagi isiklikult riivata ei tohiks. Küllalt paljud mehed oskavad ka siinmail oma elu nii elada, et kaheksakümneseltki selle üle rõõmu tunda.

Aga olgu loo lõpuks konkreetne kriteerium siiski paika pandud, et edasist vaidlust vältida: tänapäeva õige Eesti mees on see, kes oma ettevõtte aktsiad börsile viib.