Vedeliku kogus munandi kestade vahel on erinev alates mõnekümnest milliliitrist kuni poole liitrini.
Enamik hüdrotseeledest on elu jooksul tekkinud. Omandatud hüdrotseelet võib põhjustada munandi või munandimanuse põletik, samuti munandi trauma või eelnev kirurgiline protseduur kubeme piirkonnas. Kaasasündinud hüdrotseele esineb ~4% vastsündinud poistest. Hüdrotseele kaebuseks on haigestunud munandikoti poole suurenemine, mis enamasti valu ei tekita. Siiski häirib see igapäevast elu.Diagnoositakse läbivaatuse abil. Lisauuringuks on ultraheli.
Esmase ravina võib kasutada hüdrotseele punktsiooni ehk vedelikukoti tühjendamist süstla abil. Aja möödudes tekib vedelik munandikoti kestade vahele tagasi. Lõplik ravimeetod on kirurgiline, mille käigus lisaks vedeliku eemaldamisele pööratakse munandikestad ümber, et ära hoida vesimunandi taasteke.